Tallinn > Järva-Jaani > Jäneda > Tallinn

10. ja 11. september 2011.

2011. Miniklubi sügistuuri kavandamisel sai lähtutud eelmise aasta sügisel alustatud traditsioonist keskenduda sügiseti millegi hea tegemisele või kellegi aitamisele. Selleaastaseks abivajajaks sai valitud Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaik, kus viimane lumerohke talv oli ühe laoruumi katuse sisse kukutanud. Nii asus enamus Minilisi 10. septembri varahommikul Tallinnast teele Järva-Jaani poole. Kella 11-ks jõudsid Järva-Jaani keskväljakule 7 esimest Mini ja üks saateauto. Võõrustajate poolt oli tehtud head eelreklaami ja Minisid olid tulnud uudistama inimesi nii lähemalt kui kaugemalt. Kohal oli ka järvateataja ajakirjanikud. Kui vallarahvale oli pool tunnikest autosid tutvustatud ja ka viimane Miniline saabunud oli, asuti võõrustaja järel ühtses kolonnis läbi Järva-Jaani kruiisides teele talgukoha poole.

Talguobjekti oli ennem juba vaatamas käidud, nii teadsid Minilised mis neid ees ootas. Kui Minid olid kenasti tee serva ritta seatud, võeti autodest tööriistad ja asuti pikema jututa toimetama. Huvitaval kombel juhtus nii, et kõik leidsid omale tegevust ja ei tekkinud olukorda, kus kusagil oleks töökäsi üle või puudu olnud. Kui kusagil saigi mingi jupp tehtud, siis liiguti sujuvalt teistele appi ja nii saadi plaathaaval kätte eterniittahvlid ja katusesarikad ning -palgid.

Kuid selleks, et töö liiga ruttu valmis ei saaks ja tööplatsil liiga kuumaks ei läheks, kostitas taevataat Minilisi mitu korda vihmasabinaga. Vihma eest varjuti kõrvalasuvasse kinomuuseumi, kus võõrustaja rääkis muuseumist, sealsetest eksponaatidest ja tutvustas Eesti vanimat kinomehhaanikut. Kuid Minilised ei mallanud kaua käed rüpes istuda ja nii suundusid agaramad tööle tagasi veel enne kui vihmahoog läbi sai. Vahepeal liitusid talgulistega Evelin ja Silver ning etteruttavalt võib öelda, et pärastlõunal astus juhuslikult läbi ka Jaan, kes oli poistega lähedal toimunud krossil käinud ja parasjagu Järva-Jaanist läbi sõitis.

Lõunasöögi lähenedes oli töö täies hoos ja oli selge, et päeva lõpuks on sissevarisenud katus lammutatud ja plats koristatud. Lõunasöök pidi toimuma Varjupaigas ja sinna viis võõrustaja Minilised 1967. aasta KAb3 651A bussiga. Meeleolukas retrosõit lõppes varjupaiga peoplatsil kuhu ka talgusupp saabus huvitaval viisil – murutraktori järel oleval väikesel haagisel. Värskekapsasupp ja kodune õunakook võõrustaja ning puuvilja leib Tiina po

olt maitses pärast töökat esimest poolt päeva väga hästi.

Lõunasöögi järel olid Minilised valmis tagasi tööplatsile minema, kui peremees teatas, et tal on Minilistele veel üks magustoit. Nii suunduti lõunalauast varjupaigas asuvate masinate vahele. Kui peremees ATSi kõrval seisma jäi ja kabiinist kiivreid hakkas ulatama, läksid Miniliste silmad särama ja naeratus venis kõrvuni. ATSi näol on tegu Nõukogude Liidu sõjaväes kasutatud keskmise suurusega suurtükkide veoks mõeldud transportööriga. Väga lihtsustatult öeldes – tanki alumine osa ja veoauto kabiin ning kast. Kabiini juhi kõrvale mahtus kolm Minilist ja ülejäänud ronisid elevusega kasti, kuhu oli seatud istepingid kokku enam kui paarikümnele inimesele.
Sõit ATSiga oli tõeline magusroog ja üllatus mida keegi oodatagi ei osanud. Lõbu, nalja ja närvikõdi jagus kõigile, kuid kuna sõnadega on seda raske edasi anda, siis pikemalt ma sellel ei peatuks, sest kindlasti ilmuvad Miniliste tehtud meeleolukad videod ka foorumisse. Lustisõit läbi suunduti tagasi tööplatsile. Seekord usaldati Miniliste kohalevedamine Hennule, kes sellega ka suurepäraselt hakkama sai.

Enne lõunale minekut jõuti töödega niikaugele, et jäänud oli laoruumi ja selle ümbruse katusesodist (väikesed eterniiditükid, klaasvill, tõrvapapp, jne) koristamine ning et tööd natukenegi rohkem oleks, tegi peremees ettepaneku lähedalasuva laohoone katust parandada. Nii suundusid mõned Minilised katust parandama, enamus koristama ja osad muljetasid ning nautisid ilusat sügisilma.

Hulgakesi toimetades said koristustööd peagi otsa ja kes viitsisid, läksid veel katuseparandajatele appi. Katuseparandamine edenes jõudsasti kuni hetkeni, mil korralikum vihmasadu sellele tööle kriipsu peale tõmbas. Kuna kell hakkas õhtusse jõudma ja põhitöö oli tehtud, asuti tasapisi Varjupaika suunduma. Enim klaasvillaga kokkupuutunutele pakuti võimalust kohalikus kultuurikeskuses suurem villatolm ja mustus sooja duši all maha pesta. See teekond võeti ette 75. aasta MB O309-ga.

Pärast värskendust, poest toidu- ja joogikraami muretsemist asuti kauni õhtupäikese valguses grillima ja MTÜ Eesti Miniklubi asutamiskoosolekut pidama. Asutamiskoosoleku kohta tuleb foorumisse ka protokoll, nii et sellest üksikasjalikumalt kirjutama ei hakka.

Selleks ajaks kui tõsisemad teemad arutatud olid ja muud jututeemad täies hoos, asusid esimesed Minilised lahkuma ja valmis sai ka peremehe poolt kuumaks köetud tuletõrjeauto saun. Hea leili juurde kuulus ka teise tuletõrjeauto voolikust lastav „massaažidušš“, nii et lõbu ja nalja jagus nii saunalistele kui ka pealtvaatajatele. Pärast mõnusat töökat päeva kulus kuum saun ja külm dušš tähistaeva ning täiskuu sära all marjaks ära.

Saunajärgselt lahkusid veel mõned Minilised ja nii jäid hilisõhtut nautima ja muljetama 8 Minilist. Kuid pikk ja emotsiooniderohke päev tegi oma ning viimasedki vaprad Minilised vajusid oma magamisasemetele uskumatult vara – kella 1-ks öösel võis ekstreemööbijate bussist kuulda vaid norskamist. Ekstreemööbijad selles mõttes, et Varjupaik pakkus võimaluse ööbida Õpilaskodus soojas toas linade vahel, või 1972. aastal toodetud Ikarus 55.14 LUX bussi paigutatud reformvooditel. Viimase kasuks olid otsustanud enamus ööbima jääjaid ja peab ütlema, et uni oli magus, kuigi enne magamaminekut oleks pidanud vaatama, kummale küljele ja mis nurga all buss viltu oli.

Pühapäeval tervitas Minilisi kauni päikesepaistega karge sügishommik. Kui kõik olid maast lahti saanud ja oma varustuse autodesse pakkinud korraldas peremees Minilistele varjupaigas ekskursiooni ja rääkis mõne huvitava loo eksponaatidest. Ta enda sõnul on iga masina kohta kolm lugu – ajalugu, saamislugu ja toomislugu, kuid arvestades masinate hulka, ei jõua keegi kõiki neid lugusid ära kuulata.

Ekskursioon tehtud ja pererahvast lahke vastuvõtu eest tänatud asusid allesjäänud Minilised teele Musta Täku Talli, et seal enne koduteed veel korraks üheskoos maha istuda ja keha kinnitada. Teekond palava päikese käes möödus edukalt ja peagi olid kõik allesjäänud 6 Mini Talli seina äärde üles rivistatud. Tallis kõht mõnusalt head ja paremat täis söödud, viimased muljed vahetatud, jäeti hüvasti ja lubati järgmisel klubi õhtusöögil taas kohtuda ning asuti koduteele.

 

Pildid: Margo Tekst: Margo