Eluaastad 1959-2000

Toomas Vabamäe
toomas.vabamae@ekspress.ee

Eestis suhtuvad vähesed Mini-nimelisse autosse tõsiselt. Määratlus “mister Beani auto” ei saagi seostuda millegi tõsisega. Kuid Minit pole mõtet alavääristada – tegemist on ühe kõigi aegade radikaalseima ja edukaima sõidukiga. 2000. aasta 4. oktoobril muutus ta ajalooks – liinilt veeres viimane klassikaline Mini. Sama aasta Pariisi autonäitusel toodi esmakordselt rahva ette “uus Mini”.

Pikkus kümme jalga

Mini seeriatootmine algas 1959. aasta augustis. Auto oli loodud lihtsal ja selgel eesmärgil – toimetada inimesi punktist A punkti B võimalikult odavalt. Mini konstruktori Alec Issigonise (hiljem lisandus nime ette sir) põhikriteeriumiks oli auto pikkus – kümme jalga (305 sentimeetrit).

Issigonise lahendus oli nii geniaalne, et põhimõtteliselt sama kontseptsiooni järgi ehitatakse kõik tänapäeva esiveolised sõidukid. Et pikkus oli rangelt paigas, tuli olemasolevat ruumi kasutada ülimalt ökonoomselt. Pisike mootor (848 cm3, aga neli silindrit) pandi autoninasse risti, jõuülekanne “pakiti” tihedalt selle ümber. Tillukesed 10tollised rattad õnnestus paigutada võimalikult autonurkade lähedale. Terase asemel kasutati kummist vedruelemente – see säästis ruumi ja kaalu.

Mõned esi-Mini lahendused tunduvad tänapäeval väga imelikud. Miks pidid uksehinged olema väljaspool ja kõigile nähtavad? Või miks avati esiakent lükates, mitte ei lastud ukse sisse? Ikka selleks, et nappi siseruumi mitte “tühjale-tähjale” raisata. Ostjaid see kõik ei seganud ja Minist sai kiiresti Briti autotööstuse kõigi aegade edukaim toode – lihtrahvale praktiline liiklusvahend, selle maailma vägevatele aga staatusesümbol.

Sportauto (t)asemel

Vaevalt oli Mini valminud, kui temaga ka võidu sõitma hakati. Nõrguke jõuallikas polnud takistuseks, sest imekerge (600 kilo!) Mini juhitavuse ja teelpüsivusega kannatasid võrdluse välja vähesed sportautod. John Cooper, omanimeliste vormelite ehitaja, paigutas Mini keresse üheliitrise võidusõidumootori, asendas trummelpidurid ketastega ja legendaarne Mini Cooper oligi sündinud. 1961. aasta juulis läks see seeriatootmisse. Esialgu plaaniti valmistada tuhat Cooperit, tehti 150 000. John Cooper sai iga müüdud auto pealt kaks naela.

1964. aastal võitis iirlane Paddy Hopkirk Monte Carlo ralli. Varem vaid tõsiste rallifännide hulgas tuntud Hopkirk muutus hoobilt sama kuulsaks kui karjääri tipul olevad biitlid. Minist hakati rääkima legende.

Mini võitis Monte Carlos ka aasta hiljem. 1966. aastal sai korraldajatel (prantslastel) mõõt täis. Kolmel esimesel kohal lõpetanud Minid võeti konkurentide protesti peale pulkadeni lahti, mingit valskust ei leitud. Lõpuks Minid siiski diskvalifitseeriti – tuled polevat reeglitele vastanud. Inglise-Prantsuse suhted langesid sellisesse madalseisu, mida polnud nähtud Napoleoni sõdadest saadik. Aasta hiljem võitis Mini Monte Carlos taas.

Ajad muutusid, Mini mitte

Kuigi spartalikult lihtne, püsis Mini vooluliinil üle neljakümne aasta. Esimesed põhjalikud muudatusedki tehti alles veerand sajandit pärast tootmise algust – 1984. aastal sai Mini 12tollised rattad ja esiratastele ketaspidurid. Selleks ajaks oli Minijuba täielik fossiil ja praktilise igapäevasõidukina mõttetu, kuid vaatamata pidevatele pingutustele ei suudetud talle väärilist asendajat luua. Kultusobjektina olid paremad ajad aga alles ees. Kaheksakümnendate aastate lõpul tabas raskekujuline Mini-hullus jaapanlasi. Mini Cooper võeti taas tootmisse ja 1991. aastal oli Jaapan Mini tähtsaim turg. Aastatoodang püsis 40 000 ringis.

1993. aastal läks pideva reorganiseerimise käes vaevlev Roveri grupp (sealhulgas Mini) üle BMW valdusse. Kui aga Rover 2000. aasta kevadel inglastele tagasi müüdi, ei mahtunud Mini kauba sisse. Sakslased pidasid tema potentsiaalset turuväärtust nii kõrgeks, et jätsid kaubamärgi endale. 2001. aasta suvel müüki saabunud “uus Mini” valmiski sakslaste stsenaariumi järgi, kuigi kokku hakati neid panema Oxfordis asuvas tehases.

Mini – Curriculum Vitae

  • 1959 seeriatootmise algus (Morris Mini Minor, Austin Seven)
  • 1960 universaal Mini Van
  • 1961 esimene Mini Cooper
  • “luksusmudelid” Wolseley Hornet ja Riley Elf
  • pikapkerega Mini Pick-Up
  • 1964 Paddy Hopkirk võidab Monte Carlo ralli
  • maastikuauto Mini Moke
  • 1965 valmib miljones Mini
  • 1969 Hornet ja Elf kaovad valikust
  • 1971 Mini Cooperi tootmine lõpetatakse
  • 1982 1liitrise mootoriga originaal-Mini jääb ainsaks seeriamudeliks
  • 1984 12tollised rattad ja ketaspidurid esiratastel
  • 1990 Mini Cooperi tootmine algab uuesti
  • 2000 Mini seeriatootmise lõpp
  • 2001 “Uus Mini” läheb seeriatootmisse

Kokku valmistati Minisid üle viie miljoni