Tartu > Riia > Ventspils > Karlshamn > Roskilde > Kopenhaagen > Karlshamn > Klaipeda > Riia > Tartu
25. kuni 31. Juuli 2007a.
Iga Mini ja ilmselt ka iga minilise unistuseks on vähemalt korra käia ära Minide suurfestivalil – IMMil. Tegemist siis igasuvise rahvusvahelise kokkutulekuga, mis Mini inimestele nii Olümpia kui Laulupeo eest.
Sel aastal oli sihtkohaks maailmakuulus rockikants Roskilde, Taanimaal.
Esimest korda ajaloos osales sel palverännakul edukalt ka Eesti ekipaaž !
Päev 1 (kolmapäev 25.07)
Start Tartust. Ajakava sassis juba enne Valga piiripunkti jõudmist, sest üks teelõik oli kinni ja tuli sõita trahviring. Läti teed on paremaks läinud. Valka-Riia ei ole enam nii auklik.
Riia piiril vaja teha otsus: otse läbi kesklinna või 70 km ümber linna? Kohtumispaik kohe lennujaama sissesõidutee juures ning seega oli hää pidepunkt kogu aeg olemas. Sõitsime läbi kesklinna. Läks rohkem kui tund. Lätlased pidid startima kl 10:00 Me jõudsime kohtumispaika üle tunni hiljem. Ühe autoga oli probleem ja seda oli mindud parandama. Tagasi tuli parandatud auto alles peale meie saabumist, nii et start oli alles tükk aega peale kl 11. Kerge rõõm asjaolust, et sõidu algus ei veninud ainukese Eesti tiimi pärast.
Kolonni juhtoina (Alex) juhtimisoskused vajavad kriitikat. Detailsemalt lõkke ääres õlle kõrvale. Igatahes näiteks suitsunälg oli nii ületamatu, et vahepeatusi tehti enne Ventspilsi jõudmist (umbes sama vahemaa mis Tartu-Tallinn) tükki viis. Muu hulgas ka kohalikus Sangaste lossis. Positiivne oli Alexi keskmisest raskem jalg. Ehk siis maanteel ei venitud vähemalt. Täpne kiirus jäi paraku määramata mittetöötava spidomeetri tõttu. Elevust tekitas grupi keskel sõitnud Andrise suurepärase helitehnikaga täidetud punane Mini, mida veidi putitamist vajav mootor ei jõudnud tõusudest üles vedada.
Ventspilsi sadama “reisiterminali” ooteruum jääb oma suuruselt umbes kümme korda (!?) alla Virtsu sadama analoogile. Teenindus oli uskumatu. Kaheksaautolise grupi check-in venis paari tunni pikkuseks nii, et lõpu poole tekkis kõhklusi, et kas üleüldse laeva väljumise ajaks valmis jõutakse. Napilt. Ka muus osas (teed, kauplused) jäi Ventspilsi rahvusvaheline supersadam paraku Virtsu-nimelisele sisesadamale ikka jupp maad alla.
Rootsi sõitev laev oli aus kaubaalus. Ei midagi liigset. Reisijatele oli reserveeritud peaaegu terve üks tekk. Sellel oli peale kajutite ca 50 m2 söögituba ja umbes poole väiksem baar. Muud miite midagi. Kajutid oli seevastu sellised, mida Eestist väljuvatel laevadel saavad lubada enesele
vaid rikkad ja rumalad: palju tühje ruutmeetreid, avatav suur aken.
Päev 2 (neljapäev 26.07)
Segadus ajavöönditega. Hommikusöögini oli veel peaaegu tund aega. Ja sadamasse jõuti alles neli tundi peale einet.
Kolonni ette asus uus oinas. Moskvast. Sest ta oli varem Rootsis ja Taanis käinud. Arusaamatud kiirendamised-pidurdamised. Vähem peatusi kui Lätis. Kolonnisõidus ei ole Eesti Miniklubile vastast. Igatahes viimased paar kilomeetrit läbis meie kollane üksinduses. Peopaiga väravasse saabus muu kolonn veerand tundi hiljem.
Esimesed emotsioonid territooriumil olid ärevad. Kirjeldada ei ole mõtet. Vihjeks – suurepärases seisus 1960ndate alguse sportautod, läikivad-säravad limusiinid, turbo jõudu katsetav punane kaubik. Nagu ikka!
Lätlased organiseerisid isegi puu alla elektri, nii et sai keedukannuga vett keeta, mobiile ja fotoaparaadi akusid laadida. Õhtueine kõrvale võeti ka joovastavaid jooke. Alexi abikaasa oli väga lõbus kuid omal jalal telki ei jõudnud. Järgmistel päevadel oli ta väga vaikne.
Päev 3 (reede 27.07)
Ilm oli klassikalise Eesti suve moodi (sitt suusailm). Autod kogunesid. Iga tiir näituseväljakul pakkus uusi elamusi. Täika kogus hoogu.
Ligi astus Tom of Denmark. Oli Eestimaal käinud. Erna retkel. Talle meeldis.
Kuna suurt midagi rohkemat ei toimunud kehastusime turistideks.
Veetsime mõnusalt aega Roskilde keskväljakul – tegime tagumised uksed lahti ja istusime õllega Clubmani pakiruumis. Lehvitasime möödujatele.
Päev 4 (laupäev 28.07)
Lihtrahvas lasti Minisid vaatama. Täika käis täie hooga. Võtsime ka osa.
Kuna lubatud programmi ei toimunud sõitsime jälle Roskilde vanalinna. Sadas vihma. Siis paistis jälle päike. Käisime turismirajal. Ja jahisadamas. Jälle sadas.Õhtul jõime Tomiga Laua viina. Lõpupidu laudas ei tõmmanud.
Päev 5 (pühapäev 29.07)
Telk kokku. Viimased vidinad laadalt. Suveniirid kodustele. Esimene peatus Koppenhagen. Lätlased möllisid ennast hotelli ööbima. Meie mitte. Päike paistis. Käis kodutute jalgpalli MM. Jalutasime läbi vanalinna Kristianiasse. Siis sadas. Ja jälle sadas. Ja siis veelkord. Tagasiteel sõime pitsat. Ja siis sõitsime oma kollasega üksi Rootsi. Telkisime ühes toredas ujumisrannas, kus oli vaade suurele sillale (vt pilte). Tualetid, duššid jmt on sealkandis igas liivases mererannas elementaarne vist.
Päev 6 (esmaspäev 30.07)
Hommikune ujumine merevees võiks olla iga hommik. Malmös oli igav. Teel Karlshamni ei teinud ühtegi peatust. Karlshamn oli tore. Sadamas ootasime kergelt närvitsedes lätlasi, sest nende käes olid laevapiletid. Nad saabusid umbes poolteist tundi lubatust-plaanitust hiljem. Lõpuks kõik sujus ja ööbida saime ikka kajutis. See laev sõitis Klaipedasse Leedumaal. Laev oli suurem ja ühisruumi oli reisijatele rohkem kuid kõik muu (teenindus, söök, kajut) oli mitu korda kehvem kui Läti laeva peal. Koos lätlastega tühjendasime venelaste kingitud viina.
Päev 7 (teisipäev 31.07)
Hämmastav teenindus ja kurioosne bürokraatia Klaipeda sadamas. Vältige igal võimalusel – sujuvalt kulgev asjaajamine on võimalik vaid kogemustega reisijal. Bensiinipaak täis ja suund Riia peale. Lätlastel oli kodu lähemal ja võtsid suuna mööda romantilist rannamaanteed. Meie läksime võimalikult otse. Mitte eriti üllatuslikult oli see shortcut kogu ulatuses remondis. Ja ülesküntud uudismaal vedeles lahtiselt hulganisti rusikasuuruseid kive, mis Mini kliirensi puhul tähendasid muidugi pidevat kolinat vastu auto põhja. Kõige madalamal on summuti.
Roostes torud andsid järele ja Mini hääl läks raevukamaks. Siis hakkas korralik maantee ja mure ununes. Seal, kus Leedus on teed asfalteeritud, on nad väga head. Siledad, terved, loodis. Lätis muhklikud, auklikud, märgistamata. Paar kilomeetrit peale piiripunkti raputas Läti asfalt Leedus lagunema hakanud sumpsi tagumise osa küljest ära. Kulus tunnike kuni me selle küljest lahti murdsime. Edasi sõitsime kõrvade säästmiseks kõrvatroppidega.
Kümmekond kilomeetrit enne Valmierat sai bensiin otsa. Põhjuseks ilmselt kombinatsioon mittetöötavast spidomeetrist ja vahemaa vähenedes kasvav koduigatsus. Igatahes võtab kiiremini sõitev auto rohkem kütust. See on nüüd selge. Hääletamine võttis loetud minutid. Raske jalaga lätlane sõidutas meid kolm kilomeetrit paela otsas esimese bensiinijaamani.
Valgas küsis mundris naeratav proua ainult: “Kuidas te sinna ära mahute?”
Ümbersõit Tõrva kaudu – sealt ostsime bensiini. Siis olime juba Tartus.