Seega kui vanust oli piisavalt, load pooleldi tehtud ning vajadus oli kasvanud hirmsuureks, algas otsing Mini järgi. Saksamaa netilehed söötsid ette supermõnusaid kaunitaare, ennenägematuid Mini versioone ja palju muudki, kuid miski sai pidevalt takistuseks – hind, iluvead või liigne tavalisus(kui Mini kohta seda üldse öelda saab). Kuni ühel päeval leidsin sunroofiga ning oranzide velgedega üpris odava pilli. Ma tundsin, et pean selle endale saama…
Kõvasti orgunni, kulutatud närve ja raha hiljem seisis Saksamaal päris minu oma Mini! Oh yeah. Treileri koht tagatud ning ootused kõrgele aetud, jäin ma ootama… Kuni ühel päeval kontrollides, et kaugel mu kullake ka on avastasin, et mingi suvaline treiler oli käinud MINU Minil järgi. Hapuks kiskus olukord siis, kui sain teada, et see polnud meie treiler, vaid mingite suvaliste poolakate oma. Aitäh!
Oh seda kibestust ja vastikut tunnet. Kuu aega nägin oma Mini unes, mis veereb nüüd Poola augulistel teedel. Vaesekene. Raha sain tagasi, vabandusi ega kompensatsiooni ei pakutud.
Nii kadus soov omada Minit päris pikaks ajaks ära. Kõik teised Minid paistsid Saksa lehtedel üpris koledad välja, võrreldes sellega, mis mul oli juba korraks omastatud. Enam ei olnud soovi tavalise masina järgi, tahtsin katuseluuki, kuid nendega masinad maksid kordi rohkem kui eelpool mainitud auto. Oranzidest velgedest ma parem ei räägigi – lootusetu otsing. Kuid kunagi tulevikus on mu Minil igatahes oranz velg kindel mats.