Kõik sai alguse nii...
Umbes viiendas klassis tuli meie klassi selline Minifänn nagu Kristjan Maruste. Esimesed 5aastat sai tema suust enamuse ajast kuulda vaid seda, et kui hea, mõnus, vapustav, vinge ning absoluutselt nummi pill on Mini. Jutt-jutuks ning väga ei jõudnud seda nii-öelda autopedede juttu ära kuulata.
Kuni ühel päeva sain ka mina valgustatud...
Ühel ilusal päeval sai Maruste esimese tüübina meie klassist auto - muidugi mille muu kui Mini! ja milline masin see oli! piu-pau, bling-bling, pau-vau. See oli kaunis. Esimese päeva jooksul sai seda ligi 10korda vaatamas käidud. Ei saanud küllalt. Oh seda naudingut, mis tuli veel sõidu ajal. Isegi tagumisele istmele pressitud olles tundus see jumalik. Korra sai isegi Kristjani kapoti peal sõidetud...kuni Maruste pidureid pani...täitsa kena kaarega lendasin
Kapoti pealt ning tagant istmelt tahtsin hädasti rooli, aga ei saanud
, mis mul siis muud üle jäi, kui päris enda Mini muretseda?Seega kui vanust oli piisavalt, load pooleldi tehtud ning vajadus oli kasvanud hirmsuureks, algas otsing Mini järgi. Saksamaa netilehed söötsid ette supermõnusaid kaunitaare, ennenägematuid Mini versioone ja palju muudki, kuid miski sai pidevalt takistuseks - hind, iluvead või liigne tavalisus(kui Mini kohta seda üldse öelda saab). Kuni ühel päeval leidsin sunroofiga ning oranzide velgedega üpris odava pilli. Ma tundsin, et pean selle endale saama...
Kõvasti orgunni, kulutatud närve ja raha hiljem seisis Saksamaal päris minu oma Mini! Oh yeah. Treileri koht tagatud ning ootused kõrgele aetud, jäin ma ootama... Kuni ühel päeval kontrollides, et kaugel mu kullake ka on avastasin, et mingi suvaline treiler oli käinud MINU Minil järgi. Hapuks kiskus olukord siis, kui sain teada, et see polnud meie treiler, vaid mingite suvaliste poolakate oma. Aitäh!
Oh seda kibestust ja vastikut tunnet. Kuu aega nägin oma Mini unes, mis veereb nüüd Poola augulistel teedel. Vaesekene. Raha sain tagasi, vabandusi ega kompensatsiooni ei pakutud.
Nii kadus soov omada Minit päris pikaks ajaks ära. Kõik teised Minid paistsid Saksa lehtedel üpris koledad välja, võrreldes sellega, mis mul oli juba korraks omastatud. Enam ei olnud soovi tavalise masina järgi, tahtsin katuseluuki, kuid nendega masinad maksid kordi rohkem kui eelpool mainitud auto. Oranzidest velgedest ma parem ei räägigi - lootusetu otsing. Kuid kunagi tulevikus on mu Minil igatahes oranz velg kindel mats
.Kuid siis ühel päeval sattusin saksa ebay lehele. Pärast poole kuu pikkust otsingut leidsin sobiva masina. Tükk aega tuli isa veenda selles, et ma kavatsen osta auto internetioksjonilt ning saata raha teele edela Saksamaale, ilma midagi isegi nägemata. Lõpuks sain ta siiski nõusse ja lasin Kristjanil oksjonil pakkumine teha, kuna endal puudus võimalus selleks. Pakkumine lõi eelmise pakkuja summat. Nüüd ma olin juba teistkordselt Mini omanik.
Teist sellist hävingut, nagu ma esimese Miniga kogesin, ma enam tunda ei tahtnud, seega orgunnisin ise kõike ja väga täpselt. Muidugi asus masin kõige kaugemas Saksamaa punktis, seega üksiki treilerijuht väga tormijooksuga sinna tormata ei tahtnud ning nõudsid veel rahagi juurde. Hapu, aga mõistetav. Peagi veendusin, et mu kallike on teel Eestisse õige treileri peal ning rõõmutants võis alata.
Pärast mõnda ülierutavat päeva saabus mu uus lemmik Eesti pinnale. Oh seda mõnu. Suundusime Tartus kohe ARK-i ning tegime seaduslikuks ning kasisime koju, et enne ülevaatlust kõik joonde ajada. Kuid kahjuks oli kätte jõudnud juba talv(talvekummid puudusid) ning juhiload olid veel kaugel ja et mitte kiusata oma Minit pakase ja lumega ajasin selle garaaži, et kevadel tegudele asuda. [/i]
?
