Võtan nüüd julguse kokku ja teen ka oma minist väikse teema. Passis on küll Austin Rover, aga minu jaoks on ta ikkagi mini


Auto ostmiseks vajalik raha sai kogutud kokku kuu ajaga, 15 000 krooni. Päeval käisin praktikal. Õhtuti aga tuttava ehitusfirmas vaheseinu lõhkumas, seda poole ööni.
Auto ostetud, jätkus sõit kodu poole, seda omal jõul. Töötas ainut üks esimene pidur. "Ei olnud ühtegi vastutulevat autojuhti, kelle pea ei oleks pööranud," ütles minu taga sõitev saateauto juht. Parasjagu renoveeriti Aovere–Tartu vahelist teelõiku, seoses sellega pidin vaikselt sõitma, et kellelegi mitte "sisse kühveldada". Samal ajal sõitsin mööda asfaldi panevast masinas, oma pläriseva miniga, kuna summuti oli pooleks, vennad olid masina peal "kettas" - vilistasid ja lehvitasid. Nii ma temaga koju jõudsin, jõudes sele aja jooksul mõned korrad keema minna.
Siis alles hakkasin huvituma keretöödest. Kuna mini oli minu esimene auto, sai teda kohe tegema hakkatud, nii nagu oskasin ja taregemad mehed õpetasid. Tulemus oli kaks aastat hea. Juhtus nii, et sõitsin olude sunnil ühe talve ja rikkusin sellega auto ära.
Olen palju aastaid keretööga tegelnud nüüdseks. Otsustasin aegade unarusse unustatud mini uuesti käsile võtta, ja kõik nii teha, nagu tegelikult peab. Plaanid selleks talveks:
- valmis on nikertatud kere jaoks grill, mille peal saab seda keerutada, lahti lõigata karbid ja teised õõnsused, teha liivaprits kriitilistes kohtades
- aidata järgi mootor
- hoida auto originalsust
Riputan mõned pildid olukorrast, kui ma omanikuks sain (iluvõre ja tuled olid küljes kui ostsin).






Isegi summuti on suures valus murdunud













