IMM 2011

[ares]

Palun kujutage nüüd ette ca. 3000 inimesele 3-4 päevaks mitte lihtsalt ürituse vaid täiskomplekti korraldamise ja saate väga kiirelt aru ,et see on meie ressurssidega suht lootusetu ettevõtmine.

[Oliver]

Lootus on lollide lohutus
Lootus kustub viimasena

Võimatut pole midagi aga ilma sponsorite abita on seda peavõimatu ära teha.
Aga iseenesest pole võimatut siin midagi, kui on raha ja meeskond siis on kõik teostatav.

[Margo]

Hommikust!

Peagi jätkan IMMi kokkuvõttega, aga ennem paar tähelepanekut IMMi Eestis korraldamise kohta

Esiteks tasuks läbi lugeda siin lehel toodud info:
http://www.internationalminimeeting.org/

Teiseks. Selleks, et klubi saaks üldse taotleda oma kandidatuuri ülesseadmist, peab klubi olema osalenud IMMil vähemalt 3 korda. Kui Mikk esindas Taanis Eesti Miniklubi, siis on meil kaks pisikest linnukest kirjas.
Kuid isegi kui sa oled osalenud kolm korda, ei tähenda see seda, et sa saad automaatselt kandidatuuri esitamise õiguse. Ennem peab IMMA sind ka aktsepteerima.
Kui sa oled saanud IMMA heakskiidu, siis hakkab alles tõeline töö ja konkurents pihta. IMMi korraldamiseks käib ikka väga tõsine konkurents ja rebimine ning nagu näitas ka see aasta, otsustati juba praegu ära 2014. aasta korraldaja. Kuid nemad on selle nimel juba mitu aastat vaeva näinud ja ettevalmistusi teinud.

Minu nägemusel, eeldusel, et meil on väga tõsine IMMi korraldamise huvi ja meil on ülipühendunud ja pika visiooniga korraldustiim, oleks kõige varasem aeg mil Eesti võiks IMMi korraldada selle kümnendi lõpul või järgmise algul. - Mõned aastad aktiivselt IMMil osalemist, Eesti tutvustamist ja IMMAga kontaktide loomist. Paar aastat tunnustuse saamist, aasta-paar ettevalmistust ja lootust, et me suudame IMMA-d veenda, et me pakume paremat korraldust ja ajasisustust kui meie konkurendid, et me jõuaksime X aasta korraldamise konkurentsis viimase kahe hulka. Seejärel tõeliselt atraktiivse ja kaasahaarava presentatsiooni tegemine ning hääletuse toimumise IMMil väga hea kampaania ja agitatsiooni läbiviimine ning lootmine, et klubide presidendid meie poolt hääletavad. Kui see kõik on edukalt läbitud ja me saame korraldamise õigused, siis on vähemalt aasta-poolteist korraldamiseni, mille jooksul tuleb ideest ja kavast lihvida teemant.

Miski pole võimatu kui asi tõsiselt ette võtta, kuid 2015. aastal IMMi Eestis korraldamine on liiga utopistlik lootus

Mitte väga ammu toimus IMM Soomes. Osa võttis sellest vaid (IMMi mõistes) umbes 500 Mini. Mul pole olnud aega otsida kui palju oli sel aastal Shveitsis, aga kohapeal räägiti numbrist 1700. Ehk et me peame arvestama, et me oleme Euroopa ääreala ja neid hulle kes sõidaksid Hispaaniast või Portugalist Miniga Eestisse on vähe. Palju mugavam on koguneda kussagil keskeuroopas, kuhu on kõigil mugavam kohale tulla.

Veel üks õlitilk tulle - Läti ja Leedu on IMMil osalemise traditsioonides meist väääga kaugel ees

[Jet Black]

Prooviks äkki enne väiksemad asjad ära teha (lipp, MTÜ, kevadtuur).

[Janno]

No minu meelest on see välja käidud idee ikka täielik utoopia! 2 päeva ei suutnud ma siia teemasse isegi vastust kirjutada! Siin ei olegi tegelikult midagi kommenteerida. Meie väikse arvukuse ja suhteliselt kehva osavõtmise/kaasalöömise/korraldamise (viskan kivi ka enda kapsaaeda) baasilt mina küll isegi ei mõtle sellise asja korraldamise peale. Sellistele massidele ürituse korraldamine nõuab ikka tohutuid ressursse (kõik Margo loetletud + muud).
Proovigem ikka tagasi maapeale tulla!
Aga muidu - kena suve jätku!

[Oliver]

OH teid küll.
Mõelda tuleb suurelt, siis täitub neist vähemalt mingi osagi aga kui mõtled juba väikselt siis ei täitu neist midagi.
Utoopia on inimeste peas.

Mina alustasin lipu teemat ja tegin selle valmis, lehvivad ilusti minil ja suur lipp olemaski.
Idee oli teil ammu olemas aga reaalselt lippu ma pole siiani kuskil näinud, vaid üks saunalava jutt.

MTÜ, no üks kaks võtavad ja teevad ära aga kes see tahab teiste eest vastutada kui vaid saunajutud?
Peabki olema üks liider kes asja veab ja teised aitavad.
Minu ettepanek ongi, et Eesti Miniklubi võiks oma klubi presidendi valimised ära teha ja ma pakun, et selleks võiks olla - Janno.

Kevadtuur jäi teie endi pärast ära, mitte teiste. Mina andsin ammu teada, et ei osale ja samuti tegi seda mõni teine. Kivi visake ikka endi kapsaaeda, kes lubasid minna aga ei läinud. Kui IMM said kaks autot käidud (Väga Tublid!!!) ja nüüd Eestis ei saa paar autot sõidetud siis ikka asjaosaliste oma süü. Ei tasu lubada/rääkida, mida pärast ei täideta, saunas võib muidugi kõike rääkida.

IMM Eesti on/oli lihtsalt idee(ajurünnak), et miks mitte teha aga kuna vastuseisu leidub siis nendest ei tasu hoolida, sest kes tahavad need teevad ära.
Margo pakutud järgmine kümnend on reaalne aga võib olla varem.

Ma leian 100 põhjust, et mitte teha aga leia 1 põhjus, et teha. – Keegi onu ütles sedasi

[Margo]

Tulen siis teemaga tagasi selleaastase IMMi juurde ja panen kirja meie tagasisõidu.

13. juuni Lahkumine

Meie plaan IMMil ööbides välja magada ja siis esmaspäeva hommikul puhanuna mägesid avastama minna ei läinud päris nii nagu me seda soovinud olime. Terve öö käis korralik läbu, sõideti Minidega ringi ja lasti signaali. Seega esmaspäeva hommikul tõusime päris vara.

Telkidest välja ronides avastasime, et päris paljud olid öö jooksul oma laagri kokku pakkinud ja lahkunud või parasjagu lahkumas. Öösel oli vihma sadanud ja kuna paistis, et kohe saame ka järgmise sahmaka, siis pakkisime kiirelt laagri kokku, kontrollisime autod üle ja meie valasime juba traditsiooniliselt oma Minile õli juurde. Esmane peatuspaik pidi olema naaberlinnakese kauplus, et sealt hommikusööki muretseda, aga kuna oli pangapüha, siis oli see kinni ja pidime lootma eelseisvatele peatuspaikadele.

Kuna ilm oli sombune, siis otsustasime, et mingit pikka mägedes tiirutamist ei tee ja külastame vaid paari meile soovitatud kohta. Esmane peatuspaik pidi olema Gstaad – ilus mägikuurort. Teekond sinna viis loomulikult mööda käänulisi mägiteid ja vaated olid nauditavad:

[Margo]

Esmaspäeva hommikule kohaselt oli Gstaad päris vaikne ja väljasurnud. Peale meie jalutasid vaid üksikud turistid. Kuid linnake ise oli ilus:




Juba linnale lähenedes köitis me tähelepanu see loss:


Tegu oli siis uhke hotelliga, kui mitu tärni, seda me uurima ei läinud, kindlasti väljaspool meie hinnapiiri Kuid selle eest avanesid hotelli ümbruses ilusad vaated nii ajaloolistele hoonetele kui ka imekaunile maastikule:

[Margo]

Mõned linnavaated:

[Margo]

[Margo]

Linnast välja sõites leidsime ka ühe avatud toidupoe ja muretsesime sealt hommikusöögikraami ning söögipausi tegime ühes teeäärses "taskus", kust avanes hea vaade linnale ja seda ümbritsevale maastikule:


Edasi viis tee mõnda aega tagasi, läbi hommikul külastatud kinnise toidupoega linnakesest ja neljapäeva öösel sõidetud lahedaid mägiteid mööda maanteele. Järgmise kiire pildistamispeatuse tegime Spiezi naabruses asuva järve ääres:

[Margo]

Edasi jätkus tee vaheldumisi maanteel ja mägiteedel ning roolimist jagus viimastel päris korralikult.
Mõningad vaated:




Kogu tee Austriasse kummitas meid vihmasadu. Paar kergemat sabinat ka saime, kuid suurematest padukatest õnnestus kuidagi mööda sõita.
Väikese peatuse tegime Austriasse sisse sõites:

[Margo]

Õhtupoolikul, pärast järjekordset tanklapeatust otsustas meie Mini, et veel on vara teele asuda ja loobus käivitumast. Vaikselt tibutas vihma ja nii me siis lükkasime teda tankla territooriumil edasi ja tagasi. Huvitav avastus oli see, et mõnikord süüdet keerates ei jagunud nagu süütevoolu ning kütusepump ei hakanud tööle. Teine avastus oli, et kuna pumba juhtimine käis läbi ECU, siis süüdet keerates lõi pump küll rõhu üles, aga sel hetkel kui ECU pumba välja lülitas või kui asusid starterit andma, jäi pump vakka ja kütuserõhk langes nulli. Ehk, et universaalne pump mille me olime paigaldanud oli mõeldud vähe teistmoodi kütusesüsteemi tarvis. Nii me siis lükkasime ja lükkasime oma Mini kuni tuli appi üks heatahtlik möödasõitja. Kolmekesi lükates saime suurele tanklale juba tiiru peale tehtud kui Mini äkitselt käima turtsatas. Ju ta siis tahtis meid ka natuke jooksutada. Muidu pidi ju „ainult tema“ päev läbi tööd tegema.

Õhtuks jõudsime välja Salzburgi kus pidime ööbima ühe IMMil osalenu soovitatud hotellis kuna telkimine oleks olnud veidi liiga niiske. Kuna kellaaeg oli hiline, siis „hiilisime“ oma Minidega GPSi näidatud umbkaudsesse kohta ja asusime siis õiget hoonet jalgsi otsima. Selgus, et olime hotellist lihtsalt mööda põrutanud. Egas midagi, vantsisime autode juurde tagasi ja … meie Mini ei käivitu Kuna käimalükkamine oleks tähendanud kortermajade vahel päris korralikku lärmi, siis lihtsalt lükkasime oma auto hotellini. Nii umbes kilomeeter.

Hotell oli lihtne, kuid see eest ka odav. Kolmeinimese tuba maksis 20 eurot per inimene.
Kuna meie selle päeva söömine oli piirdunud vaid hommikul Gstaadis ostetud saiakeste ja jogurtiga, siis hotelli administraatoriga suheldes selgus, et ainuke asi mis veel lahti võib olla, on Mc Donalds. Me Aresega suundusime burksi jahile. Lähim Mc asus GPSi järgi paari km kaugusel, kuid kui me selleni jõudsime, selgus, et see asub kaubanduskeskuses ja on üheteistkümne paiku õhtul loomulikult suletud. Järgmine asus aga 5 km kaugusel ja teiselpool Saksmaaa-Austria piiri. Nii et tol õhtul käisime me teisest riigist burksi toomas Hotelli tagasi jõudes sõime oma hilise lõuna ära ja läksime magama.

[Margo]

14.06 Teisipäev

Hommikul suutsin jällegi mina esimesena ärgata ja ootasin mil teised silmad lahti tegid. Kuna eesmärk oli teisipäeva õhtuks Tšehhi, Olomouci välja jõuda, siis taaskord ei olnud aega raisata. Kui hotell oli odav ja sisustus lihtne, siis hommikusöök ületas meie kõigi ootused. Lisaks saime hommikul teada, et hotellil on oma tasuta WIFI. Enne ärasõitu tegime veel kütusepumba juhtimise ümber ja pärast Mini käima lükkamist meie teekond jätkus.

Ilm oli päikeseline ja palav ning ainukesed peatused olid tankimiseks.

Viini lähistele jõudes avastasime, et Arese GPS pakkus mingit ringi ümber Viini, mis teekonna enam kui 100 km jagu pikemaks tegi. Meie oma suunas meid aga lühemat teed pidi Viini servast läbi. Sel hetkel tundus lühem tee ehk kiirem olevat ja nii sõitsime meie GPSi pakutud teed mööda. Viini jõudsime juba päris suvises leitsakus ning andsime oma panuse Viini liikluskaosesse. Nimelt see shortcut viis meid täpselt läbi Viini kesklinna ja meie Minile nimelt ei meeldinud sealne tihe valgusfoorivõrgustik ja kui mootor ühel hetkel piisavalt soe oli, siis ta lihtsalt suri madalatel pööretel välja. Kiiresti tegutsedes saime auto veeremise pealt uuesti käima ja edasi lootsime vaid, et Viin kiiresti läbi saaks.

Seesama shortcut viis meid ka külavaheteedele ja ühel hetkel muutus liiklustihedus juba ummikuks ja kiirused langesid juba 50-60 kanti. Seega Arese ettepanekul võtsime vähe teise kursi ja kuigi ka see viis mööda külateid, oli seal ikkagi palju vaiksem. Ühes külakeses kus me üritasime taas kohalikke mitte liialt häirida ja püüdsime võimalikult vaikselt külast läbi sõita, otsustas meie Mini taas isealgatusliku peatuse teha. Olles mõnda aega pea inimtühja külatänava ilu nautinud käivitus meie Mini võtmest ja sõit võis jätkuda.
Austria Tšehhi piiri ületasime mingit külateed pidi ja tundus, et paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Olumouc on vaid kiviga visata. Põhimõtteliselt oligi, kuniks me jõudsime Tšehhi kiirteele. Kujutage nüüd ette Väo-Maardu betoonlõigu aasta-kahe tagust olukorda, kus Miniga üldse sõita ei kannatanud ja lisage nüüd sellele 130 km/h kiirusepiirang ning olukorra kus politsei kiirust ei mõõda. Ja kui see ei ole veel piisavalt värvikirev, siis kujutage ette, et lähete seda teed sõitma kardiga … Just täpselt selline oli meie olukord. Esimene sõidurida ei kannatanud mingit kriitikat, seda näitas kasvõi see, et Ares võttis vabatahtlikult teise ritta, mida tegime ka meie, kuid ka seal oli tükk tegemist, et Mini 115-120-ga teel hoida. Mis omakorda tähendas, et me jäime kogu aeg kohalikele madallenduritele jalgu ja pidime üsna tihti esimesse ritta tagasi võtma. See oli hullumaja!!! Veoautodki otsisid paremaid tingimusi ja paarist millest me mööda sõitsime rappusid betooniühenduskohtades nii hullusti, et jäi mulje, et vähemalt kerepaneelid lasevad kohe auto küljest jalga. Minu ainuke mõte oli, et mitu kilomeetrit me veel niimoodi jätkata suudame, enne kui me kapriisitar töölepingu üles ütleb. Auto säästmise nimel võtsin lõpuks teepervele ja veeresime seal 50-60-ga. Ares märkas seda ja keeras teele jäänud tanklasse sisse. Sissesõidul ootas meid aga kohalik miilits ja kui Ares nende saua alt läbi lipsas, siis meid peeti kinni. Vaadati auto esiklaasi ning kutsuti miilitsabussi juurde vestlema.

Selgus, et Tshehhi kiirteed on TASULISED! WTF?!?!? Minu karikas oli sel hetkel nii korralikult üle voolanud, et mul oli raskusi end talitseda. Vaadati siis mu dokumente ja uuriti auto kohta ja kui küsiti, et kuidas sellel teel siis sõita oli, pahvatasin ma neile otse näkku, et see tee ei kannata mingit kriitikat ja mina kulgesin teepervel 50-60-ga. Sellepeale sain vastuseks, et aga kiirteel ei tohi sõita aeglasemalt kui 80-ga. GRRRRR!!!!... Vahepeal oli Ares tulnud meie Mini juurde ja politsei vihjas, et kindlasti ei ole ka temal kiirtee kleepsu ja üritas Arest meie vestlusesse kaasata, kuid Ares hoidis mõistlikult distantsi. Mulle räägiti siis trahvisummadest ja anti vihjeid, et saab ka teisiti. Mina lajatasin vastu, et seal kohas kus meie piiri ületasime, tasulise kiirtee kohta infot ei olnud, see on meie esimene tankla kiirteel ja mul sularaha ei ole – mis kõik ka tõele vastas. Vahepeal käisin siis oma auto juures midagi toimetamas ja vihjasin ka Aresele, et ta igaks juhuks kaugemale hoiaks ning tanklast selle kiirteekleepsu muretseks. Ahjaa, miilitsad olid sellised „lahedad“ good-cop – bad-cop tüüpi. Pisike mustade lokkis juustega tõmmu oli siis see bad-one ja seletas kogu aeg midagi, teine, pikk heledate juuste ja nahaga oli siis nii-öelda hea. Kuna mina ei rääkinud tšehhi keelt ja nemad vaevu purssisid inglise või vene oma, siis eks meil selline segakeelne vaidlemine seal käis, kokku vast mingi pool tundi. Kuna nad said aru, et minult neil oma taskusse midagi ei laeku, siis niiöelda tehti mulle mööndus ja saadeti tanklast kiirteekleepsu soetama. Selles mõttes läks küll hästi, aga oleks see kiirtee siis ka seda raha väärt olnud!

Mini juurde tagasi jõudes pidasid Kris ja Ares plaani. Arese Minile nimelt nii aeglane kulgemine ei sobinud, meie aga lihtsalt auto heaolule mõeldes ei saanud kiiremini sõita. Seega sisestasime meie GPSi umbkaudse sihtkoha aadressi ja lasime Arese ees minema.
Pärast politseiga vaidlemist ja kiirteekleepsu omistamist teeolud loomulikult ei paranenud ja üks hetk märkasime, et nii nagu ka meie, üritas üks veok leida võimlaust kiirteelt mahakeeramiseks. Võtsime juba mõlemad mahasõiduteele kui GPSile ilmunud ristmik näitas, et see teeotsake keerab lihtsalt tagasi ja krt teab kuhu see viib. Nii naasis rekka kiirteele, meie tema sabas.

Egas midagi, pühaviha täis tegin südame kalgiks ja lasin teises reas nii kiiresti kui ma vähegi söandasin kohalikega võidu.
Olomouci me kohale siiski jõudsime ja pärast mõningast seiklemist leidsime ka Arese ning õige ühika üles. Minu meel oli enam kui mõru. Ootasime siis Arese sõbra ära ja läksime endile tuba hankima. Plaan oli siis vähemalt selleks õhtuks ja pooleks järgmiseks päevaks nii-öelda paikseks jääda, linnaga tutvuda ja lihtsalt puhata.

Päris viisaks ühikatuba käes läksime õhtust sööma ja kohaliku elu-meluga tutvuma. Õhtusöögiks söödud pitsa ning kohalik õlu maitses hea, nagu ka hiljem vaid kohalikele teada olevas baaris olnud joogid ja kokteilid. Kuid kuna väsitav päev oli seljataga, siis ühikasse tagasi jõudsime vägagi mõistlikul kellaajal.

[Margo]

15.06 kolmapäev

Kuna kolmapäev oli vaikne puhkamise päev, siis siin pikalt ei peatu. Mainin vaid Olomouci kenas vanalinnas jalutamist








Tšehhi ühe rahvusroa – küüslaugusupi söömist (väga hea!):


ja õhtupoolikul lähedalasuvas karjääris ujumas käimist:


Muidu oli aga tõeline time-out päev.

Õhtul libistasime algul ühika kõrval jõe ääres kohalikku odrajooki ja pärast teiselpool autode juures ning arutasime millega me siis ikkagi oleme hakkama saanud ja kuidas edasine kodutee kulgeda võiks.

Minid õhtul enne kojusõitu:


Magama läksime suveõhtu kohta vara, kuna järgmisel hommikul ootas meid ees enam kui 1500 km pikkune kodutee läbi Poola ja Baltikumi, ühesõnaga - ei midagi liiga meeldivat