Kell kaheksa algas IMMi lõpupidu ja lavale lauale oli rivistatud nii erinevad auhinnad kui ka IMM „võti“
Õhtu algas kohaliku meeskoori a-kapella kontserdiga:
Millele järgnes auhindade üleandmine. Nii Show’n Shine, Yokohama vigurrajasõit kui Minilympics võitjatele. Samuti anti heategevuseks üle turvalise sõidu koolitusega kogutud raha. Kuna kehv ilm ei lasknud koguda nii palju raha kui loodeti, siis korraldajaklubi pani omalt poolt ligi kolm korda suurema summa juurde ja nii läks heategevusele 1000 franki.
Tänati korraldustiimi:
Lõpetuskes anti ungarlastele üle IMM võti. Selleks puhuks lükkasid ungarlased angaari lava ette Mini mille kõrvalistmelt astus välja siin
pildil võtit hoidev tüüp:
Lavalt lahkudes pandi ungarlaste Mini sümboolselt IMM võtmega käima ja sõideti rahva ovatsioonide saatel angaarist välja.
Pidulikule osale järgnes afterparty.
Vahepeal kui me auto juures käisime ootas meid ees üllatus. Eemalt märkasime, et meie auto kõrvale oli üks Mini pargitud, mootor töötas, tuled põlesid ja muusika mängis. Lähemale jõudes selgus, et Ares oli tagasi tulnud ja pani parasjagu telki üles. Arese sõnul oli ta pärast Heleni Milanosse ära viimist võtnud suuna ida poole, kuid Itaalia teed ei kannatanud mingit kriitikat, nii et mingi hetk pööras ta otsa ümber ja naasis IMMile.
Kui Ares oli telgi üles saanud ja õlle lahti korkinud astusid meie juurde kaks prouat küsimusega kas me oleme eestlased. Saanud meilt jaatava vastuse, tehti meile selgeks, et me Poola laagrisse läheksime. Et nad käivad vaatavad peopaigast veel tuttavaid juurde ning siis läheme kõik koos Poola laagrisse. Me jäime veel Aresega muljetama kui ühel hetkel oli üks prouadest tagasi ja nii me Poola laagri poole teele asusimegi.
Kohale jõudes ootas meid ees varjualune koos hea ja paremaga kaetud lauaga. Rahvast oli nii palju, et algul ei pääsenud varjualusele ligigi. Nii me siis rääkisime väljaspool ja uurisime kes millega ja kust on. Kui rahvast vähemaks jäi, olid lisaks poolakatele ja meile ka sakslanna, austerlane ja Prantsusmaal elav pensionärist inglane. Poolakate pakutav naps maitses hea ja nii jätkus juttu kauemaks. Selgus, et vanahärra oli tulnud IMMile Moke’ga. Kui meie olime endi arvates Miniga pika maa maha sõitnud, siis selle peale ütles too härra, et ta sõitis Poola IMMile oma Moke’ga ühe otsaga – 17 tundi jutti olles äsja haiglast välja saanud. Uurisime siis, et kus praalija üldse oma Moke’ga käinud on. Kuna meid üldine vastus – igal pool – ei rahuldanud, siis hakkas ta ette lugema – peaaegu terve mandri Euroopa, Hiina, India, Afganistan, Iraan, jne, jne, jne, jne. Kui ta veel lõpetuseks ütles, et järgmisel aastal kavatseb ta oma Moke’i laevaga Kanadasse saata, et siis läbi Kanada ja USA Lõuna-Ameerikasse välja sõita oli selge, et tegu ei ole praalija, vaid veelgi segasema tüübiga kui meie oleme

Aasias õnnestus tal oma Moke’ga sõita tänu tööle rahvusvahelises abiorganisatsioonis. Lisaks rääkis ta erinevaid lugusid oma meie jaoks ulmelistelt rännakutelt.
Aeg veeres heas seltskonnas vesteldes ruttu, aga kuna hommikul ootas meid taas maantee, siis 2 paiku öösel tänasime võõrustajaid ja head seltskonda ning suundusime ära magama. Pühapäevaõhtune pidu pidi ajakava järgi kestma südaööni, aga kui me pärast kahte telkidesse läksime, siis ei kostnud küll, et see pidu vaibumise märke näitaks.