Fb-s on osalistelt juba üksjagu pilte ja Janno lisas siiagi ühe, seega mõtlesin, et panen ka üht-teist kirja.
Otsustasime Jannoga koos Pärnu sõita, seega laupäeva hommikul, 8:30 paiku kohtusime Laagris.
Sõit möödus sujuvalt ja Japsi territooriumile jõudes oli rahvast juba päris palju. Parkisime oma Minid Madise oma kõrvale ja varsti saabus ka Martti, seega oli neli Mini ja üks uus Countryman kenasti rivis.
Kuulasime Sõpruse Puiesteed ja muud programmi, tutvustasime huvilistele Minisid, jalutasime ringi, vaatasime kuidas hommikune kalaturg toimib - suured ja väikesed erinevat mõõtu ämbrite ja muude anumatega värsket kala ostmas.
Mingi hetk saabus ka Madise paat ja neil käis müük otse paadist:
Väga lahe oli vaadata, kuidas nii värske kala otse paadis olnud kastidest sobivates kogustes inimeste kilekottidesse ja ämbritesse kadus
Selge oli, et Madis nii pea kaldale ei saa, seega jätkus mõnus olemine maismaal.
Ilm oli jahe, kuid Madis oli valinud meile suurepärase parkimiskoha heki varjus, seega soojade riietega ja vahelduseks kaasa võetud teed rüübates oli täitsa hea. Mingi hetk asus Janno koduteele ja Martti läks pere ära viima ning Minide ümber jäi vaiksemaks. Kuna kõht andis märku, et võiks midagi hamba alla saada, läksin vaatama, mida siis kalakokad pakuvad. Kõige lähima panni peal praeti riivsaias räimefileesid ja otsustasin ka endale portsu osta. Kui küsisin, et palju ports maksab, sain vastuseks, et mitte midagi, seda pakutaksegi maitsmiseks tasuta. Egas midagi, võtsin siis järjekorda ja sain mõned äsja pannilt tulnud fileetükid, lisasin veidi soola ja asusin maitsma. Ausalt öeldes, ma pole parimat räime varem saanud! Värske, veel hommikul meres ujunud räim kiirelt pannilt läbi ja otse taldrikult suhu. Väga-väga hea räim oli!
Edasi vaadates selgus, et ka Korzhets pakub oma hõrgutisi tasuta, seega sain maitsta väga hästi marineeritud heeringat ... või oli see kilu ... Vist ikka heeringas ja veidike aega järjekorras seistes sain ka nende paneeritud räime proovida. Selgus, et see oli ka viimane pannitäis.
Võib öelda, et pidusöögi lõpetasid otse suitsuahjust tulnud räimed.
Kõik neli kalarooga olid väga head, kuid mulle maitsesid ikkagi kõige rohkem esimesed räimefileed. Kõht maitsvat kala täis, saabus ka mul aeg teele asuda, kuna õhtuks pidin juba Lääne-Virumaal olema. Selleks ajaks oli ka Martti tagasi, seega vähemalt tema jäi Madisele ja ta Minile seltsiks.
Tagasisõit kulges sama rahulikult kui hommikul, kui mitte seda arvestada, et aeg surus kuklasse. Seega mingit ökosõitu ei teinud, vaid kulgesin koos liiklusvooga ja enne Tallinna sai isegi äsja paigaldatud 110 ala nautida. Linnas kiire tankimine ja autode vahetus ning nii algab juba järgmine lugu ...
Kokkuvõtvalt võin öelda, et kuigi ilmateade ei olnud palju lubavam kui eelmine aasta, siis vähemalt püsis pea terve päeva kuiv (tagasiteel sain natuke vihmasabinaid) ja üritus ise oli väga lahe. Kui me järgmiseks kevadeks midagi muud ei plaani, võiksime ka siis hooaega Pärnus alustada ja siis ehk ka koos järelüritusega
