Tere,
Väikese (P)Äikese suvehooaeg on nüüd lõppenud. Algne mõte Mini 41. nädala lõpus talvekorterisse saata asendus paremate plaanidega ja nii jäi Mini veel üheks nädalaks Tallinna, ka väikese lootusega, et ehk jõuan veel viimased sõidud teha. Kuid läks nagu tavaliselt ja esimese sõidu tegin siis kui kolmapäeval rendigaraazhi vabastasin ja pisikese tiiru tegin.
Nädala alguses oli juba 99% kindel, et ainuke aeg Mini ära viia on reedel ja sellises teadmises sai siis ka reede hommikul tööle tuldud ja värvikirevat päikesetõusu kiigatud. Kuid enne kui päike meie korruseaknaid valgustama sai hakata, oli taevas juba pilve kiskunud ja kui esimesi valgeid kärbseid langema hakkas, siis oli küll tunne, et ei või olla! Kauaoodatud esimene lumi valis siis kõige õigema päeva mil alla sadada. Mida lähemal plaanitud väljasõiduajale, seda hullemaks sadu läks ja 99%sest plaanist kippus neid protsendipügalaid langema nagu taevast tulevaid lumehelbeid. Teerullirehvidega, ühe kojamehega, ilma soojenduseta Miniga lumetormis paar tundi uisutamist ei tundunud just kõige elutervem mõte.
Samas taganeda polnud ka kuhugi, aeg surus peale ja paremat võimalust ei garanteerinud miski. Õnneks lõuna ajal lumesadu rauges ja sai tehtud kiire otsus – nüüd on minek, et kui linnast välja jõudes auto tõesti kuidagi teel ei püsi, siis pöördun tagasi. Autoni jõudes oli vaatepilt muidugi maaliline:
Väike (P)Äike osutus minust arukamaks ja ei tahtnud kuidagi mu käivitusüritustele reageerida. Lõpuks andis targem järele ja saime liikuma asuda. Selleks ajaks oli lumesadu naasnud ja allalangevaid suuri lumehelbeid oleks tahtnud pigem kusagil pargiteel nautida, kui läbi Mini aknaklaasi vaadata. Lumesadu oli sedavõrd tihe, et kui me kanali Nestesse jõudsime nägi Mini välja selline:
Nüüd jäi loota, et jõuame ka kenasti maanteele ja vaatame, kuidas me tuisus hakkama saame. Meenunud Mini suvised „teeotsimised“ ei süvendanud teelpüsivuse osas kindlust ja nii sai esimesed kilomeetrid väga rahulikult võetud. Kuna aeg surus takka ja Kuusalu kandis hakkasid juba sõrmed kangeks kiskuma, siis sai tasapisi kiirust lisatud ja hakatud ka möödasõite tegema. Minu üllatuseks käitusid teerull-yokohamad lumelörtsis paremini kui mõned talverehvid millega mul kogemusi on olnud. Edasine teekond kulges juba seaduse ja mõistuse piires. Otse vastu sadav lumi ei jätnud ka süütesüsteemi kiusamata, aga õnneks Mini päris tee äärde ei jäänud. Näkku tormav lumi tegi ka väljavaatega oma töö:
Nii me edasi liikusime – mina hammasteplaginal ja Mini läbi tormi rühkides. Itta jõudes ma igatahes oma sõrmi ja varbaid ei tundud ja autost väljumine ning külmunud keha liigutamine oli vaatepilt omaette. Sõit polnud kerge ka Minile:
Kuid peamine – vaatamata"ootamatult alla sadanud esimesele lumele" ja pingelisele teekonnale, jõudsime mõlemad elu ja tervisega pärale. Mina pidin küll pärast pooletunnist soenemist tagasiteele asuma, aga seekord õnneks talverehvidega varustatud sooja auto kõrvalistmel
Selleks ajaks oli lumelörtsi paksus teel mingi 4-5 cm ja loodus paksu lumevaiba all.
Mini aga jäi kauaoodatud ja auga väljateenitud puhkust kuivas ja soojas garaazhis nautima
