Kaunitar Eestis.
Lugu sellest kuidas ta koju jõudis allpool. Tore lugu!
Kui kellegil on huvi talle kodu pakkuda siis küsige julgelt. Varsti veel pilte ja muu täpsem info....
Ma olin juba Inglismaal oma pool aastat elanud ja kuna oli teada, et varsti lähen tagasi koju, sai vastu võetud otsus, et see peaks toimuma autoga. Sirvides ükspäev autotrader´i kodulehte lootuses leida mõni vasakpoolse rooliga auto, avastasin 1991 aasta Rover Mini, mis nägi välja umbes selline, nagu Kristjanilgi, pill oli ilus, puit interjööriga ja puha. Kahjuks jäi see Mini ostma, sest keegi tarkpea oli must päevaga ette jõudnud. Sellest hetkest hakkasid Minid suhteliselt sümpatiseerima ja otsustasin, et olgu või parempoolse rooliga, aga Miniga me koju sõidame. Muidugi oli varemalt teada, et Kristjan on Mini klubis ja Eestis väike kogukond eesootamas. Pärast nädalast otsimist leidsin lehest kuulutuse,mis teatas, et Londonis müüakse parempoolse rooliga 93´aasta Rover Mini Tahiti´t. Kristjanilt sai küsitud, et kas see on mingi eriline riistapuu ja ta seletas, et igaaasta on tehtud mõni erimudel. Väikese uurimise järel sai selgeks, et Tahitile oli peale pandud 1275cc mootor, mis pidi tiba võimsust lisama ning eriline oli Tahiti Blue värvus ka.
Kuna ma üürikorteris elasin ja seal oli erinevaid inimesi, siis võtsin ühe LAV´i kutti Londoni kaasa, et ta autokorralikult enne kaubasõlmimist üle vaataks. Kohapeale jõudes tuli välja, et müüaks oli Mini-fännist neiu, kes müüs oma poisi Mini, sest umbes 3 nädalase Tahiti omamise järel oli kutile kohale jõudnud, et neil ei ole raha ega vajadust, et kahte Mini alles hoida (teiseks Miniks oli 96´aasta Cooper). Minule see sobis, et neil hetkel raha ei olnud ja sain Mini 500 naela odavamalt, kui nad ise olid ostnud, kusjuures summuti ja mõned olulisemad jupid olid nädal tagasi vahetatud. Auto tundus korralik, mõnes kohas oli küll roosteuss sisse pugenud, aga see tundubki Minide eripära olevat(keegi võib muidugi ümberlükata, aga mina olen sellisel seisukohal). Mini ostetud sõitsime Londonist tagasi koju. Tee oleks pidanud olema lühem kui Tartust-Tallinnasse, aga ega võttis see umbes 5 tundi (kuigi sõitsime enamuse ajast 100-120km/h), sest suutsime Londonist mingist mahasõidust mööda sõita ja sellest siis ka teekonna pikenemine. Enne ära minekut sai paar päeva Miniga vuratud ja mingit muret koduteele asumisega polnud.
Et tee võimalikult lühike saaks sõitsime Harwich´ist(GB) Esbjergi(DK) ja sealt edasi Rootsi poole. Taanis olid teed head ja minek kiire, saatjateks üksikud naerul näod. õhtul umbes 10pm otsutasime, et oleks aeg kuskile varju alla ära tõmmata, aga kuna lootsime, võiamlikult odava öömaja leida ja hinnad muudkui kasvasid(ja me ei teadnud kõigi teemärkide tähendusi), siis saime öökoha umbes 3 tundi hiljem ja üle 100miili hiljem (öösel oli suht külmaks läinud ja teed libedad, nii et pidime oma suvekummidega umbes 60ga kökutama). Korra mõtlesime, et jääme Laganlandi (Põdramaale) peatuma, aga otsustasime siiski edasi liikuda. Mõnes mõttes oli see muidugi vale otsus, sest mul ei ole nüüd ühtegi pilti põtradest. Hommikuks oli väljas suht külmaks läinud ja kui ma autot käivitama läksin, selgus, et on lisajõude vaja. Õnneks oli koristaja oma autoga väljas ja me küsisime, kas ei oleks võiamlik abi saada. Muidugi, et oli. poole tunni pärast sõitis maja ette Vento, mille pealt panime minile hääled sisse ja sõit sai jälle jätkuda.
Reisi esimene ja viimane jama saabus siis, kui olime lähenemas Stockholmile. Asi nimelt selles, et ei kuskilt hakkas korraga lund sadama ja umbes veel tund hiljem oli väljas metsik lumetorm. Sedapuhku pandi minu varasem otsus, sõita Kapellskär´isse, proovile. Muidugi algul ma seda ei teadnud, vähemalt nii kaua kuni teel oli üle 10 cm lund. Suvekummide tõttu oli pidavus minimaale ja pakane tahtis kojamehi ka ära jäätada. viimased 80-100km sõitsime umbes 40ga, sest iga reavahetus oli eluohtlik, kõige hullem oli aga see, et lumesaju tõttu oli nähtavus 30-50m ja mu tuuleklaas oli keskosast läbinähtamatuks muutunud (NB! autot ei saanud ka kinni pidada, sest tegu oli tavalise 1-rajalise maanteega ja teeperv puudus!). Umbes siis, kui jäänud oli 30km ütles mu kallis kaardilugeja, et proovi, et äkki nääd ülemisest osast paremini välja, sest ta kogu tormiaja nii teinud, ja ennäe imet, oligi parem, täitsa läbipaistev klaas ja puha...
Sadamasse jõudes ootas meid veel üks üllatus. Pileteid me veel ostnud polnud, sest ei teadnud, mis ajal täpselt jõuame. Nimelt ei teatud, kas me laevale mahume või mitte. Õnneks mahtusime ja mure oli asjata. Eriti närvi ajas see, kui mingi türklane üritas ennast ja enda naist järjekorda vahele pressida, aga see tal ei õnnestunud ja kui ka oleks õnnestunud, siis poleks meie laevast maha jäänud, ngau eelnevalt mainitud.
Paldiskisse jõudes läks Mini käima nagu naksti ja alustasime sõitu Tartu poole. Kuigi Eestis olla ka lumetormid möllanud ja pakast oli vast too päev -20/-25, olid teed korras ja umbes 3 tunni ja 200km pärast olime kodus.
Lõpp hea kõik hea ja kui keegi peaks veel minema endale Inglismaalt autot tooma(talvel), siis plaanige oma reis korralikult ette ja vahetage auto antifriis juba inglismaal ära, muidu võib midagi paha juhtuda, mida meiega ei juhtunud ja kui keegi räägib teile, et parempoolse rooliga autoga on meie liikluses sitt mööda sõitu teha, siis ärge uskuge, see on tunduvalt mõnusam kui vasakpoolse rooliga möödasõit. Ja seda ka, et Taanid tehakse maailma parimaid hamburgereid, aga see on juba teine lugu....

ROHKEM INFOT AUTO24.EE.
Klikka alumisele lingile.
http://www.auto24.ee/webcache_kasutatud ... 24_ee.html
