Reisikiri: küll mõnel ikka veab, ehk Touaregi kiusamas

Kes? Mis? Kus?
Vasta
Kasutaja avatar
usku
Postitusi: 495
Liitunud: 06 Jaan 2005, 22:05

Reisikiri: küll mõnel ikka veab, ehk Touaregi kiusamas

Postitus Postitas usku » 02 Veebr 2007, 08:51

mõtlesin, et tore on, kui foorumis vahepeal kvaliteetjuttu saab lugeda ning sellest innustatuna annan oma panuse. Kuigi minu mälestus on juba poole aasta tagune, on see mul meeles nagu toimunuks see alles eile ja need suurepärased mälestused ei kustu vist kunagi. Jagan enda muljeid teiega kahes osas, täna neist esimene! Pole küll seotud Miniga, aga võtke seda kui lihtsalt ajaviitekirjandust.

Kõik algas sellest, et istusin WC's ja käsil oli number kaks. Kaasa olin haaranud Autobildi ning see läbi sirvitud, saatsin igavuse peletamiseks ühe SMSi. Tegemist oli võistlusega, kus valiti VW uuele kontseptautole nime. Mina pakkusin Tiguani. Mõned kuud hiljem helistati mulle ja küsiti, mida teen 22.08.2006 kuni 24.08.2006. levi hakkis ja arvasin, et keegi teeb halba nalja. Nali jätkus ja mul soovitati töölt puhkust võtta. Midagi ma aru ei saanud ja töö jätkus. Palusin info mailile saata. Ja mailile tuli info, et ma olen võitnud ja sõidan koos kolme teise võitjaga Eestit esindama Val d'Isere'i Prantsusmaal. Einoh, tore :) ilmselt saatsid paljud teist selle sõnumi ja mõtlesid, et kes olid need tüübid, kes seal käisid... mina olin üks see õnneseen. Jutu eesmärk pole mitte uhkustada siin või teid kadedaks muuta ... vaid lihtsalt ajaviitekirjandust pakkuda.

Nii läkski; 22.08 hommikul vara istusime Tallinnast Frankfurti lennuki peale; Frankfurtist viis lend Torinosse, kus meid ootasid lennujaamas VW Touaregid.

Pilt

Ma polnud elusees maasturiga sõitnud ning siis pisteti kohe 3.0 V6 TDI VW Touaregi rooli ning vaja oli sõita alla parkimismaja kõrgeimalt korruselt. Ütleme nii, et see oli juba elamus omaette – nii suur auto ja nii kitsas tee – parkimisandurid hoiatasid pidevalt närvilise piuksuga, et ees paremal on sein liialt lähedal. Samas taga vasakul tahtis saba vastu keskmist posti minna. Ees ootas ca Tallinn-Pärnu sõidu pikkune teekond Val d'Isere'i. Sellest hetkest oli alanud minu elu parim reis, parim puhkus ning üldse parim asi, mis minusugusele sünnipärasele autopedele kaela sadada saab. Ei saa jätta märkimata, et täitsa tasuta – kulutasin kokku 5 euri ja sedagi selleks et Franfurtis omale üks õlu osta lennujaamas. Meid jagati autodesse; igasse autosse sai mitu juhti, et siis sõidu ajal neid vahetada (Torinosse kogunes rahvast üle euroopa), kuid minul vedas teist korda – jäin ainsaks juhiks ja minu teekaaslaseks Reigo VW-st, kes korraldaja esindajana rooli istuda ei tohtinud – lahe sell on; seega, kui teised juhte vahetasid, kütsin mina terve otsa uhkes üksinduses. Napilt parkimismajast välja jõudnud, tabas mind esimene shokk. Sinnamaani olime ainult piduriga liikunud, siis oli vaja liiklusesse vahele kiirendada. Vajutasin gaasi ja suurt midagi ei juhtunud – kiirendas nagu minu 1,3 mitsu teise käiguga kohalt minnes. Kuid siis jõudsid pöörded ca 1500ni ja iste virutas laksuga selga. Vot sellist kiirendust polnud ma veel tajunud. Jõud tuleb taha imeäkki ja imetugevalt – etteruttavalt võib öelda, et maastikul oli see mõnevõrra segav. Tee alguses kulgesime 50 km mööda kiirteed ja suurmaid maanteid, mis oli suurepärane võimalus autoga tutvuda.

Pilt

kiirused ulatusid vahepeal 180-ni, kuid Itaalia kitsal kiirteel rekkade ja teiste autode vahel sõeludes ei olnud just kerge sellise kiiruse juurest pilti teha – sp lasin pildi ajaks natuke vähemaks :) meie üsna pikk autode kolonn ei hoidnud end just eriti tagasi ja ussina looklesime me kambakesi liikluse vahel. Meile näidati, mida autod suudavad ja see oli alles algus. Vaikselt kogusime autotunnetust ning teed muutusid üha kitsamaks ja vaated üha ilusamaks

Pilt
Pilt

suured maanteed muutusid üsna pea serpentiinideks mägedes. Ühel pool kaljusein ja teiselpool ilma piirdeta kuristik sõitsime selliste teeolude kohta ilmselgelt liiga kiiresti Prantsusmaale. Sõit nägi välja umbestäpselt selline, et keerasid serpentiini peal nõelasilmast tagasi ja surusid gaasi põhja. Uue nõelasilmani jõudes tugev pidurdus nii et ABS sekkus mõnigi kord, kummide vilisedes tagasipööre ja uuesti täisgaas. Eks vahepeal oli variatsioone ka sees, kui kohalikud ilma tuledeta vastu tulid või niisama jalus uimerdasid. Kõige kitsam ja hullem oli selline tee (pilt tehtud tagasiteel, kui ma enam roolis polnud):

Pilt

peab ütlema, et sõita oli vägagi tore. Auto on superluks: mugav, võimas, vaikne, sõiduautolikult juhitav. Kuid naudingut jätkus üksnes umbes esimeseks tunniks. Sealt edasi hakkas väsimus maad võtma – kuna ma terve tee üksi sõitsin, siis kippusid käed suurest roolikeeramisest kangeks jääma ja ka vaim väsis – kaua sa ikka tiirutad. Samuti olid selg ja tagumik läbi higistatud, hoolimata sellest, et üleval mägedes palavusega probleeme polnud + konditsioneeritud õhk.

Esimene päev põhimõtteliselt niimoodi lõppeski. Jõudsime Val d'Isere'i, kappasime dushi alla, sõime rikkaliku ja eksootilise õhtusöögi (prantsusmaa ikkagi – gurmaanide maa), mille kõrvale tühjendasime mitu pudelit veini ning magama **** hotelli kahesesse tuppa, mis igaühele üksi kasutamiseks anti. See kõik oli alles sissejuhatus ja teekond põhiaktsioonini, kuid ainuüksi sinnasõidukogemus viis katarsisesse (* vaimne orgasm)... seepärast ma sellele etapile nii palju kirjaruumi ei kuluta ka.

Enne kui edasi lähen, valgustan natuke kogu sõidu eesmärki. Nimelt oli auhinnaks just seesama reis. Kuid reisi tuumaks oli “offroadi” võistlus VW Touaregiga ja sellele eelnev koolitus. Võistluse käigus selgitatakse igast riigist välja parim, finalist, kes siis 2007 aastal sarnasel üritusel VW Tiguani võitmise nimel võistlustulle astub.

Uus päev algas pooletunnise teooriaga saalis, seejärel jagunesime autodesse ja sõitsime natuke eemal mägedesse asuvasse offroadi parki – suvel offroadimiseks, talvel suusameka. Mäkketõusu eel lülitasime sisse low range'i ja rohkem seda päevajooksul maha ei võtnudki... kuni sinnani sõitsime tsiviliseeritud teedel, sealt edasi olnuks ühesillaveolisega juba kohati hätta jäänud.

Pilt

äktsion hakkas pihta mäkketõusuga. Ehk siis ilmselt meil kellelgi polnud aimu kui järsust mäest see suur maastur üles ja alla suudab ronida. Alguses puges hirm naha vahele kui mäge nägime, kuid üks kord üles ja alla kinnitas, et see pole kaugeltki auto lagi. Rattad isegi ei kaapinud eriti, lahtise kruusa peal vahepeal kraapsatas, kuid üldiselt oli sõit pingevaba – kuigi mägi oli selline, et kahel jalal oli seista raske, ning pidi käsi appi võtma vahepeal. Alla tulime puhtalt mägipiduri najal ja midagi hullu ei toimunud; eks ta sellist auto tutvustamise eesmärki pigem täitis. Me ühtegi muud pedaali peale (vähese) gaasi ei kasutanudki, kuid sellegipoolest tuli keset mäge peatuda ja uuesti alustada jne. Kindlasti ei anna pildid edasi seda tegelikku emotsiooni, kuid sellegipoolest - mägi ise oli selline:

Pilt

Kohe pärast seda harjutasime väravate vahelt läbi mahtumist, kusjuures väravate vahe oli selline, et peeglid tuli kere vastu keerata, muidu läbi ei mahtunud. Me ei pugenud lihtsalt läbi väravate vaid see toimus mäekülje peal (kaldus) ja väga auklikul-künklikul pinnal, samuti ei jäetud manööverdamiseks eriti ruumi, mis tähendas, et viga pöörderingi arvestamisel tähendas kas tagurdamist või siis mitte läbi mahtumist. See sõit käis esimeste parkimisandurite abil, teosammul ja jällegi ei olnud esialgu võimatuna tundunud ülesanne sugugi nii hirmus. Tunne on täpselt selline, et auto justkui teeb kõik juhi eest ise ära – ole hea ja keera ainult rooli. Siiski tuli vaadata kuhu sõidad, sest kohati kippus juba põhi vastu maad minema. Etteruttavalt võib jällegi öelda, et hilisem võistlus koosnes kõigist elementidest (v.a veetakistus), mida me päeva jooksul harjutasime ja läbi proovisime, kuid oluliselt keerukamas vormis. Võistluse ajal tähendas eksimus juba üsna lootusetut olukorda – harjutuste ajal vajusid halvimal juhul lihtsalt posti vastu.

Pilt

seejärel külastasime reisi kõrgeimat punkti – 2727 m üle merepinna. Vaated, mis sealt ülevalt avanevad on hingematvad ning isegi augustis toovad tugevamad tuuleiilid ümbruskonna lumistelt tippudelt lumehelbeid näkku. Temperatuur võis olla ca 5-6 kraadi, päike soojendas vahepeal rohkemaks. Neid ilusaid vaateid nautides ning tutika (< 3000 km) luksusmaasturiga mööda niivõrd halbu teid ronides, et oma autoga sinna mingil juhul ei kipuks, küsisime me endilt tahes-tahtmata, et mida võiks hing veel ihaldada? Kogu see reis oli nii hea, et kogu reisi vältel ei jõudnudki päris hästi kohale, mida me üldse teeme, kus me üldse oleme ja miks me oleme. Kõik toimus nagu kusagil paralleelses elus ja mina vähemalt lihtsalt kulgesin sellega kaasa. Isegi nüüd tagasi mõeldes ei jõua kõik päris hästi kohale. Ka erinevate katseelementide vahet sõitmine oli elamus omaette. Siin üks pilt tüüpilisest “tavateest” seal mägedes:

Pilt

seejärel hakkasime harjutama üle takistuste ronimist. Kes veel ei tea, siis eriti sellise pika autoga ei tohi takistusele läheneda otse vaid nurga all – vastasel juhul jääb auto lihtsalt kõhu peale rippuma, kuid nurga all lähenedes “jagatakse rattaid tinglikult öeldes ka põhja alla.” Siinkohal on hea märkida, et standardautodest erinesid need Touaregid selle poolest, et põhi oli üleni kaetud kaitsetega ja all olid turnimiseks sobivama mustriga rehvid. Nurga all küngastele lähenemine tähendas seda, et me saime ka kolmel rattal sõita – tagumine ratas õhus ei tekita salongis veel vähimaidki naginaid ega mitte mingisugust tunnet, et olukord võiks neljal rattal sõitmisest erinev olla. Tõsi küll, peab mainima, et auto pikk ja langev nina muutis manööverdamist oluliselt raskemaks. Sest nii kui natuke takistuse otsa ronitud, ei paistnud esiklaasist muud kui ainult taevas. Tagasivaate peeglitest ja küljeakendest oli kõige rohkem kasu. Selles harjutuses kolistasime ka juba ka kividega mööda auto põhja, mis viitas sellele, et harjutused lähevad järjest raskemaks. Pärast seda proovi näidati meile, et touaregiga võib vabalt sõita veetakistuses, kus vesi ulatub esimese numbrini – just nii kõrgel asuvad mootori õhuvõtuavad ning kuni sinnamaani on garanteeritud auto veepidavus; see ei tähenda, et sügavamasse sõita ei tohiks, kui “then problems may occur – like water in passenger area”... ühtegi erutavat pilti sellest panna ei ole – pärast saate ise galeriist vaadata :)

Kolmel rattal sõidetud, oli aeg proovida ka kahel rattal sõitmist. Ehk siis sõit läbi kraavide ja piki kraavi. Kraav ei olnud küll nii dramaatiline, kuid eesmärk oli harjutada “kiikumist” ja seda kuidas vältida nina ja saba vastu maad käimist. Irooniline oli see, et kui meile demonstreeriti ühes kraavis, kuidas Touaregil otse läbi sõites nina maha kinni jääb, tuli eemalt suure hooga mingi ungari numbriga Niva, vahetas käigu alla ja vaevu pidurdades sõitis kraavist läbi nagu see oleks mingi lamav politseinik. Niva on küll lühem ja mõeldud rohkem sellistesse tingimustesse, mistõttu touareg iseenesest häbisse ei jäänud, aga VW tehase mees oli küll pika näoga. Niva tagaistmel istunud ilmselt juhi ämm vaatas läbi oma pudelipõhjade emotsioonitult meie ukerdamist. Ülejäänud suguvõsa oli ka autos. Kraavis sõites on konks selles, et tuleb kraav diagonaalis läbida, kui nina jõuab teisele kaldale, keerad rattad kraavi poole välja ja vaikselt nõksutades “kiigutad auto” üle tasakaaluasendi kraavi tagasi ja siis diagonaalis teisele kaldale. Vot see oli koht, kus turbo segas natuke. Ilma turbota oli jõudu kraavi pervest üles ronimiseks natuke vähe võitu ja kui gaasi andsid ja turbo üks hetk taha tuli, siis tõmbas liiga palju edasi :) (low range viis mootori pöörded kähku üles). Kuigi auto külgkalded suureks ei läinud ja kraav oli suhteliselt madalate kallastega, oli autos sees igatahes väga dramaatiline tunne – kohekohe kukub auto külili; velvetpükstega nahkistmel püsimine oli igatahes keeruline ning üks kannikas toetus rohkem uksepolstrile kui istmele. Pärast avaldati meile, et selles kraavis on maksimaalne tekkiv külgkalle 30 %, kuid Touareg kannatab vist 47, enne kui külili kukub. Ühed leedukad hiljem võistlusel said peaaegu hakkama kui kriitilise piiri lähedale jõudsid, aga muidu oli kõik õnnelik ja vähemalt minu teada oli kriitilisi olukordi suht vähe. Vahemärkusena peab mainima, et normaalsed need leedukad küll ei ole – autost oli neil täiesti pohh** - lõhkusid ja kiusasid autosid ikka täitsa süüdimatult. Huvitav kas seepärast, et pole enda auto – seda võib lõhkuda?

Üks pilt kraavist ka:

Pilt

siit maalt teen väikese pausi ... jätkub veel teine ja hoopis põnevam osa ... võistlusest...

to be continued
Kasutaja avatar
Harri
Postitusi: 500
Liitunud: 17 Juun 2004, 16:57
Asukoht: Tartu

Postitus Postitas Harri » 02 Veebr 2007, 17:57

Nägin kunagi ühes tehnikaajakirjas sinu ja kahe kaaslase pilti nendest kes selle Tiguani nimevõistluse võitsid.Tahtsin täpsemalt pärida aga koguaeg ununes :(
Reisikiri on lahe......
miniest
Postitusi: 545
Liitunud: 31 Juul 2004, 10:49
Asukoht: tartu
Kontakt:

Postitus Postitas miniest » 03 Veebr 2007, 21:34

Töesti lahe oli see kiri. :D
Austin Mini is not just a car. She is a friend, a pet and exclusive handbag.
Kasutaja avatar
usku
Postitusi: 495
Liitunud: 06 Jaan 2005, 22:05

Postitus Postitas usku » 03 Veebr 2007, 22:52

Teine osa..

kergele harjutamisele järgnes lõunasöök. Pakuti grillitud liha prantsusepäraselt. Võiks öelda, et maitses “huvitavalt” ei saanudki sotti, mis elaja liha see oli. Mingi kohalik mägilammas – neid oli seal mägedes palju ja liikusid sihitult ringi; vahepeal jäid isegi sõitu segama?!

Pilt

Lambad on küll ehtsad, kuid kogu ala looduslikust ümbrusest on vähe alles. Kogu see ala on üks suusa-laua radade rägastik, põimitud tõstukitega. Ühest küljest pluss ja õudsalt tirib talveks ka sinna... igatahes räägiti meile selline lugu, et kogu see ala ongi eraldatud “looduse retsimiseks”. Kunagi kui sinna “suusameka” rajati, siis keerati kogu pinnas niikuinii tuksi ja seega pole vahet, kas ja kus sa oma maasturiga ronid. Nüüd asub seal üks Euroopa suurimaid offroadi alasid ja ega väga mujal ei olevatki võimalik nii vabalt ringi tuiata. Selle pargi nimi oli “espace killy” või midagi sarnast. vahepeale väike mägiidüll – seal kaugel all augus on Val d'Isere.

Pilt
Pilt

vahepalaks: kuna vähestel teist on aimu, milline ma välja näen, siis üks pisike edevuselaat ka. Ehk siis järgmine pilt on minust koos minu suksuga sel toredal päeval (23.08).. seda suksut jagasin ma ühe soomlasega, kes pärast ka finaali pääses. Ilmselt oli tema finaalipääsus suur süü ka minul - auto moodustas “tiimi” ning vastastikku siis juhendasime teineteist. ahjaa, iga päev sõitsime erineva isendiga. Ega palju näha pole, aga eemalt näen ma vähemalt selline välja.

Pilt

niisiis... algasid võistlused. Võistlus koosnes kolmest “alast” .. meid jagati kolme gruppi – üks grupp siis vastavale võistlusrajale. Teised eestlased läksid teistesse gruppidesse ja neist ma väga rääkida ei oska, seega räägin ainult sellest, mis mul toimus. Üks aladest jäeti üllatuseks ning saime teada alles siis kui sinna jõudsime. Võib öelda, et see oli minu lemmik :) ehk siis meid viidi suure kruusaplatsi peale, kuhu pandi koonustest rada (ca 400 m) ja sõideti aja peale. Mina sõitsin konkurentsitult kiiremaid aegu nii trennisõidus kui ka võistlussõidus – teistest ikka 5 sek kiiremini ja nii – kuid lõppkokkuvõttes jäin eelviimaseks. Asja nimi on ebaõnn. Trenniaeg kirja ei läinud, kuid see sõit tuli väga hea välja. Teisel korral sõitsin rahulikumalt ja aeg tuli selline nõrgapoolne. Kolmandal korral gaasiga tagasi ei hoidnud ning teiste sõnul pakkus mu sõit tõelist visuaalset naudingut – teised eriti ei libistanud, aga mina tegin tagasipöörded täisgaasiga ja ilusti nelja ratta kaapides – eelmise talve 1000 km jäärada olid VÄGA abiks. Aeg tuli eriti hea, aga tagumise rattaga tõmbasin koonuse maha ja sain 10 sek trahvi :( sellest ka eelviimane koht oma grupis. Miks koonuse maha tõmbasin? Jällegi sai turbo tõmme saatuslikuks. Ehk siis S-kurvis andsin korra kõvasti gaasi ja võttis kohe kõik 4 ratast all ringi (low range oli ikka peal); kuna “näiliselt” auto kiirus kasvas, muutus roolivõim väga raskeks ning kui oli vaja teisele poole tagasi lapata rool, siis oli see nii raske, et ma lihtsalt füüsiliselt ei jaksanud nii kiiresti. Kui rattad kaapimise lõpetasid, sain järsku ära keerata ning selle tegevuse eest auhinnaks saadud külglibisemine lükkas koonuse ümber. Pärast ühe leeduka videolt nägin, et tegelikult autoga pihta ei läinud, aga lenduv kruusarahe loopis pikali; aga vaielda polnud midagi... puhtalt oma viga. Ehk siis taaskord sai kinnitust rallimeeste teada-tuntud kiire rajal edenemise saladus: “otsesõit on ajavõit”. Pilte sellest etapist ei ole, sest tolmu sees ei tulnud häid pilte välja + tegevust oli palju. Esimese ala järel olid väljavaated finaali jõuda nõrgad :)

Teine ala oli läbi väravate turnimine. Ajaline piirang oli 10 minutit ja selle aja jooksul tuli läbida ca 200 m pikkune rada. Asi nägi välja nii, et üks istus autos ja keeras rooli ja teine, paariline, jooksis auto ees, taga ja küljepeal ja juhendas. Iga tagurdamine oli viga, iga värava riivamine oli viga, väravast mööda sõitmine oli eriti raske viga jne (arvestus siis iga juhi kohta). See rada oli selline, et (jällegi) leedukad oleks äärepealt auto üle nüpli keeranud – sõitis ühe rattaga kivi otsa ja külgkalle läks kriitiliseks :) aga ei midagi liiga kriitilist – teised vennad hoidsid käega tasakaalus. Märkuseks nii palju, et autos sees sõites olid küll kalded ja asjad ebameeldivalt suured, kuid sõitmine polnud pooltki nii raske kui juhendamine. Juhendamisel pidi esiteks palju ringi jooksma ja võttis väga võhmale. Teiseks näitas juhendaja ju täpselt ette kuhu rooli pöörata. Ja kui ei arvestanud piisavalt sellega, et auto kruusal ka allamäge vajub, oli sõitjal miinus kirjas. Igaüks sõitis ühe korra ja mida aeg edasi, seda ebamugavamaks asi läks – eelmised sõitjad nüsisid raja ära ja pehmeks. Panen nüüd mõne pildi sellelt rajalt.

Esimeseks see koht kus auto kõvasti külje suunas libisema kippus. Siinsamas läks leedukatel kriitiliseks kah. Selle koha läbimise konks oli mitte ühte järsku liigutust teha. Sest nii kui pidurdasid või gaasi vajutasid või rooli keerasid – vajus auto külgsuunas mäest alla poole. Kahjuks jälle pildilt välja ei tule, aga kannikas toetas jälle uksepolstrile.
Pilt

Teiseks paneks pildi selle raja kõige raskemast kohast. Tegemist oli väga järsu tõusuga, millest saab hästi üles kerge hooga; kui vahepeal seisma jääda, on juba keerukas ilma miinuspunktideta üles saada. Kerget hoogu ei saa aga sisse, sest kohe pärast esimest väravat on suur kivi vasaku esiratta ees. Paremale ei saa keerata, sest seal on teine suur kivi. Pildil olev auto sõitis hooga vasakusse kivisse ja vajus natuke tagasi. Siis andis täisgaasi ja sõitis paremasse kivisse ja siis kaapis ennast liiva sisse. Vaikselt nõkerdas ennast kahe kivi vahele ja siis lendas täisgaasiga mäest üles, kusjuures kõigi imestuseks ta ülemisi väravaid ei riivanud. Minul läks see koht muretult: kinni ei jäänud ning väravaid ei riivanud. Velje kriipisin küll ära vastu parempoolset kivi. Värv oli ikka täitsa maas :)

Pilt

kolmandaks mainib väärimist samast mäest allatulek. Langus oli laugem, kuid rajas olid suured lohud sees. See oli koht, kus pidi kasutama varem harjutatud kiikumist, muidu alumise värava juhipoolsest postist mööda ei saanud. Pildil kiiguvad jällegi leedukad. Ülemisi väravaid ma ilmselt riivasin, sest kaar jäi liiga väikeseks ja vajusin külg ees posti pihta. Aga rohkem ma enda teada pihta ei läinud ja aega kulus ainult 7 minutit. Aga ametlikku enda tulemust ma ei teagi.

Pilt

Viimane võistlusala oli kõige raskem ja võttis kõige rohkem aega. Minu puhul tuli mängu jällegi ebaõnn ja samuti kaine mõtlemise puudumine. Ala oli “piki kraavi ronimine” ... enne edasisi kommentaare pilt kraavist. Võistlejat pildil pole, sest teiste sõitu ei tohtinud vaadata. Kuna mina olin viimane, siis mind vaatasid kõik ja see tegi asja väga piinlikuks.

Pilt

Mitte ükski auto osa peale rehvide ei tohtinud maapinda puudutada. Ei velg, külg ega põhi. Kõik puuted andsid miinuse. Miinuse andis ka tagurdamine. Kraav oli tõsisem kui pildilt näha ja külgkalded läksid siingi väga suureks. See oli ainus ala kus aknad tohtisid lahti olla ja tohtis välja kõõluda, nägemaks kuhu ratas täpselt läheb. Üks kord sõitsin läbi soomlase juhendajana ja seejärel ise. Juhendajana oli kõige vahvam olukord see, kui auto oli minu küljele kaldus ja minupoolne kraaviperv läks vastu küljepeeglit. Peegli keerasin kere vastu ja hakkasin siis vaatama, et kuhu ta rooli keerama peaks. Toetasin käe vastu kraaviperve ja piilusin auto ja kraavi vahele. kusjuures autos sees läks täitsa pimedaks ja kerge klaustrofoobia andis tunda (kuigi mul seda pole), sest üsna jube on olla kaldus autos, lahtise aknaga ja vahtida maapinda. Ise istud samal ajal poole kohaga uksepolstril. Keegi võistlejatest sai omale kriimustuse kui samasuguses olukorras pea vastu kraaviseina ära lõi.

Siia panen vahepalaks ühe pildi tüübist, kes meie punkte sellel alal luges. Tema on üks neist, kes VW Touaregiga tolle auto väljatöötamise ja testimise faasis nendega ümber maakera sõitis. Ehk siis mingi proff VW tehase testitiimi liige. Sellelt pildilt saab ka natuke aimu kraavi sügavusest ja kitsusest ja pinnasest. Valentin on tüübi nimi.
Pilt

istusin ise rooli. Päike oli loojumas, tuju oli hea ja asi edenes hästi. Sellel rajal pidi sisse lülitama ka kõik difrilukud, sest muidu ei roninud pervedest üles. 2/3 rajast oli läbitud (lihtsam osa) ja rütm oli hea. Sel hetkel sekkus fotograaf ja palus meid grupipildile enne päikesetõusu. ok. “parkisin” auto niimoodi kolmele rattale kahe kraaviperve vahele, et pääsesin juhiuksest välja pugema – juhipoolne esimene ratas oli õhus. Kui väljas olin, siis istusin ette nurga peale ja kallutasin tagumise parema ratta maast üles, siis sai soomlane ka välja pugeda. Auto jäi sinna niimoodi kiikuma, panin lukku ja puha. Tegime grupipilti ja ajasime juttu.. ca 15 min tuli paus sisse. Siis asusin uuesti võistlustulle. “Kiuks-käuks” signa maha, kallutustehnika abil autosse tagasi ja käima. Sellest hetkest hakkas ebaõnn ja asjad langesid kokku väga ebameeldivalt. Esiteks oli hea rütm häiritud ning pidin uuesti kohanema hakkama; teiseks kui mootor vahepeal välja suretatud, tulid ka elektroonilised difrilukud maha ning loomulikult unustasin ma selle sisse lülitada. 5 m pärast parkimiskohta oli vaja vasaku esimese rattaga ronida kraavi pervele. Jäin uimerdama ja keerasin liiga hilja (pärast vaatluse käigus selgus jälgede järgi, et ca 2 cm varem ja ma oleks veel kivist mööda saanud). Nina läks vastu kraavi seina, parem ratas jäi kivi taha ja kui gaasi andsin, hakkas tagumine ratas kaapima ja ma vajusin kolksuga kraavi põhja. Lõhkusin stange kinnituse ja parkimisanduri :) tagurdasin natuke ja proovisin uuesti. Ratas läks õieti, kuid ei vedanud enam pervest üles ja hakkas kaapima; vajus uuesti alla ja kivi taha kinni. TORE! Difrilukk pole peal. Tagurdasin, panin difriluku peale ja uus katse. Loomulikult käisid kõikvõimalikud auto osad vastu kraavi erinevaid osi ja korjasid mulle piisavalt miinuspunkte :) kui seal kraavi põhjas kivi taga istusin, keerasin muuhulgas rooli ja lõhkusin midagi totaalselt ära – rool oli 90 kraadi viltu peal ja loks oli sees. Sild totaalselt paigast ära ja ilmselt rooliots katki. Aga seal ongi sellised detailid tehtud selle mõttega, et on üks nõrk lüli, mida on odav vahetada ja mis kriitilises situatsioonis järele annab. Ok, ukerdasin lõpuks sealt kraavist välja ja oma imestuseks väga palju miinuseid kokku ei tulnudki. Olin kusagil selline keskmine või teise kolmandiku peal. Aga noh, kurb ikka. Kahju et seal kaks korda üritada ei saanud.

Ja nii see võistlus lõppeski. Sõitsime tagasi, mina enam rooli istuda ei tahtnud ja olin maailma kõige rohkem närvis. Soomlane sõitis tagasi ja võitles suvaliselt kiskuva rooliga. Siin pilt tagasisõidust, kus läbi puude paistab Val d'Isere.
Pilt

saabusime hotelli, pesime ja siis läksime sööma. Meile näidati pilte ja kuulutati välja võitjad; mina võitjate hulka küll otseselt ei kuulunud, kuid olen mõelnud, et see võit olnukski liiast. Isegi kaotus oli sellisel puhul sisuliselt võit ning hoolimata ebaõnnestumistest on tegemist sellise kogemusega, mida nii lihtsalt ei unusta. Lihtsalt kogemust oli vähe ja teisel korral olen targem – esmane offroadimise kogemus ja teooria on nüüd selge. Aga ma olin ka kõige noorem osavõtja (miinimumvanus et osa võtta) – selle abil saan vabandada :).

õhtul enne kui autod ära andsime, ütlesin ka VW mehele, et näe, rool on viltu ja lõhkusin vist midagi ära. Ta siis viskas peale põgusa pilgu ja vastas “oh! Perfect” patsutas õlale, naeratas ja saatis magama. Hommikul ootas puhas, tangitud ja korda tehtud auto ees. Oma autoga ma küll lennujaama tagasi sõita ei saanud, kuid hommikul kontrollisin üle, kas ikka oli korras. Korras nagu norras :) küll aga selgus tagasiteel, et ma pole mitte ainus, kes auto ära lõhkus. See auto mille saime (mina, olev toom Autobildist ja reigo kuivjõgi VW-st) hommikul, oli samamoodi viltuse rooliga ja paigast ära sillaga (ilmselt nende leedukate auto). Tänu sellele veale võib öelda, et tagasiteel sõitsime nii “et igas vähimaski kurvis kummid vilisesid”. Tegelikult oli tempo aga väiksem kui sinna sõites. Poolel teel vahetasime Valentiniga autod ja ta võttis selle perses sillaga isendi enda kätte. Meie aga saime tema 3.2 V6 bensiinimootoriga isendi. Kindlalt võib öelda, et bensukas on oluliselt uimasem ja kehvema tõmbega; samuti nõrgema varustusega (diislid olid mingi erivarustus “Expedition”); kuid meie kõigi igapäevasõidukitest karmim loom ikkagi :)

ja nii lõppeski see lühike reis. Üks päev sinna, üks päev seal ja üks päev tagasi. Emotsioone rohkem kui küll ning veel mitu nädalat olin ma väga hella olemisega... seda ei saagi kirjeldada, aga selline ärevusvärin (võbelus) oli pidevalt sees.

Lõpetuseks üks pilt sõidust võistlusetapile
Pilt

Kui keegi on huvitatud täielikust piltide galeriist, siis vaadake terviseks: http://usku.planet.ee/touareg

pildid ei ole seal kronoloogilises järjestuses...

uute autoreisideni!

U.
Kasutaja avatar
Harri
Postitusi: 500
Liitunud: 17 Juun 2004, 16:57
Asukoht: Tartu

Postitus Postitas Harri » 05 Veebr 2007, 20:18

Njah, selline seiklus teeb natike kadedaks :)
Kasutaja avatar
Margus
Postitusi: 182
Liitunud: 05 Sept 2005, 15:58
Asukoht: Tallinn

Postitus Postitas Margus » 06 Veebr 2007, 08:47

Vastikult ilus loodus. Kas offroadi pisik on nüüd küljes ja hing ihkab 4x4 :D
Kasutaja avatar
usku
Postitusi: 495
Liitunud: 06 Jaan 2005, 22:05

Postitus Postitas usku » 06 Veebr 2007, 09:59

Margus kirjutas:Vastikult ilus loodus. Kas offroadi pisik on nüüd küljes ja hing ihkab 4x4 :D
see osa loodusest, mis polnud suusatajate poolt ära retsitud - see oli tõesti vastikult kena. aga jah, meite, lauskmaarottide jaoks on ka kuitahes songitud avarad vaated meeliülendavad :)

offroadi pisik õnneks külge ei tulnud - just tänu sellele vastikule seiklusele kivi taga kraavis. mudu poleks midagi olnud, aga paarkümmend inimest vaatas :). küll aga tuli touaregi pisik külge - no see on tõesti hea masin ja hing ihkab salamisi. muide, võiks arvata et 3.0 TDI ja suure kere küttekulu on päris suur aga tegelikult on see mõistlikum kui arvata võiks; selle julma kihutamise peale ja maastikul low-rangega müttamise peale voolis kompuuter tagasi lennujaama jõudnuna kütusekuluks 13.5 l /100 km kohta ja kulunud oli pool paaki kütust. osadel natuke rohkem ja osadel natuke vähem - ilmselt sõltus sellest, kui palju kohapeal käia lasti. hetkekulu rahulikult 70'ga sõites polnud sugugi raske hoida ca 5 kandis. loomulikult tõusud ja langused mõjutasid oluliselt, aga põhimõtteliselt ühtlase gaasiga (eestis) ökonoomitades peaks maanteel olema reaalne ca 6 l / 100 km kohta kulu.

noh ja 4x4 pisik on mul tegelikult ammu küljes olnud - kui oled korra 4x4 masinat proovinud jääl-libedusel, siis ... :P
Kasutaja avatar
Harri
Postitusi: 500
Liitunud: 17 Juun 2004, 16:57
Asukoht: Tartu

Postitus Postitas Harri » 06 Veebr 2007, 19:27

Parem mõte oleks hoopis see mustlaste või ungarlaste "Niva" ära osta :lol:
Kasutaja avatar
usku
Postitusi: 495
Liitunud: 06 Jaan 2005, 22:05

Postitus Postitas usku » 15 Mär 2008, 13:19

Autobildi artikkel selle kohta: http://www.autobild.ee/?pageid=uudised&id=476

samas panen veel mõned pildid, millised netist leidsin ja teistelt sain selle ürituse kohta:

Pilt

Pilt

leia mind:
Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

Pilt

sellega võib nüüd teemale joone alla tõmmata...
Vasta