Aprilli alul kevadsõidule aega valides jäi sõelale 28. aprill, mis tol hetkel ja paari järgmise nädala jooksul oli kõige halvema ilmaprognoosiga. Kuid üha soojemad päevad enne üritust andsid lootust, et ehk tuleb 28. samuti päikeseline.
Hommikul piisava ajavaruga ärgates säras taevas päike ja ees ootas tegus päev minilistega. Garaazhi jõudes oli piisav ajavaru vähenenud miinimumile ja esimene kord starterit käiates mõtlesin juba sellele, et kas pagasiluuk on lukustatud ja kus mu käivitusjuhtmed on. Väike (P)Äike teadupärast armastas lisasärtsu enamustel käivitamistel. Pärast hetkelist hingetõmbepausi teist korda proovides ärkas mootor ellu ja mu üllatus oli suur. Olematut ajavaru õnneks vaja ei läinudki. Kuna Miniga sõitmist palju ei ole, valisin kiirema ja lühema tee asemel „scenic route“ läbi kesklinna. Enne Laagri CircleK-d tankisin Alexelas Minile ka selle aasta esimese värske kütuse ja vurasin järgmisse tanklasse. Kohale jõudsin esimesena ja tühjas parklas kaunil päikesepaistel tegin ka mõned klõpsud
Kuid õues ei olnud pooltki nii soe, kui läbi kodu- või autoakna tundus. Päikese kõrval näitas oma võimu vali jäine tuul. Kobisin siis autosse tagasi päikest nautima.
Mõnda aega oodanud, mõtlesin, et ehk peaks teistele osaleda lubanutele helistama, et äkki olen valesse parklasse tulnud. Enne kui mõte teoks sai, veeres Risto Mini mu kõrvale. Ei läinud kaua aega kui saabusid Ksenia ja Riin.
Kahjuks selgus, et Janno osaleda ei saa, nii et asusime teele
Teekond Laitsesse kulges rahulikult, kaunis kevadpäikeses ja pühapäeva mõistes varajasest kellaajast vaatamata oli liiklus päris tihe.
Laitses ootas Martti Mini meid ees ja nii sai selle päeva autod kõik ühte ritta:
Positiivne oli see, et Laitses oli tuul veidi soojem kui Tallinnas. Lunastasime kassast Expo piletid ja liikusime töötaja juhendamisel õige ukseni. Kolme tavamõistes suurde garaazhiboksi oli ära pakitud palju vaatamis- ja imetlemisväärset, aga ruumikitsikuse tõttu ei pääsenud enamusi nii lähedalt kaema, kui oleks soovinud. Kuid vaatamata sellele, vaatamist jagus:
Saime teada, et juba ehitatakse ka korralikku näitusehalli ja lubasime endile pühalikult, et kui uus pind valmis ja kõik autod korralikult välja pandud, tuleme uuesti vaatama ja siis võtame ka giiditeenuse. Sest kuigi pilt ütleb enam kui tuhat sõna, on teinekord lool veelgi suurem roll ja olulisus.
Loodetavasti tuleb näitusepinnale ka rohkem tehnikat, kui nendes kolmes ruumis, sest ainuüksi kõrval seisis mitu põnevat autot kas konserveerimise või restaureerimise ootel:
Lisaks paistis põnevaid autosid mujalgi.
Kuna autode vaatamine ilma giidita läks kiirelt, siis otsustasime, et kui juba kohal olla, siis proovida ka kohalikku kardirada. Mõni meist sõitis esimest korda, teised olid rajaga juba rohkem tuttavad.
Kardisõit oli igati äge ja lahe, et ka lapsed said vanematega tandemkardiga sõita ja nii said osad meist ka mitu setti rajal teha. Mis siin salata, nii mõnigi tandemkardi ring oli kiirem kui ühesel kardil, vähemalt minuga võrreldes
Kuigi me ametlikult ei võistelnud, siis parimaid tuli ju ikkagi meeles pidada:
Kardisõidud tehtud, kõigil tuju hea ja mõnus adrenaliinilaks sees, oli aeg lõunatama minna. Parklasse jõudsime samal ajal kolme põneva Soomest saabunud masinaga:
Tegemist oli selliste huvitavate autodega nagu Daihatsu Bellett ja mina võin ausalt tunnistada, et ma polnud neist midagi kuulnud. Suure tõenäosusega ka mitte juhuslikult kusagil näinud. Seda enam, et see kaheukseline ralliversioon pidi olema väga haruldane. Tuli välja, et soomlased naasesid ürituselt nimega „Volbri Vintage“. Keeleoskajad ajasid sommidega veidi juttu, mille käigus selgus, et Soomes on neil oma klubi ja kui õigesti mäletan, siis lausa 60 aktiivset liiget.
Jutud räägitud, asusime kõik oma teele:
Kui sõit Laagist Laitsesse oli juba väga lühike, siis teekond Laitsest Mati Maja Pubisse ei jõudnud õigesti alatagi, kui juba kohal olime:
Kuigi ma olen sellest kohast korduvalt mööda sõitnud, ei ole kunagi olnud aega sisse põigata. Üldmulje oli hea, tellimine läks päris ladusalt ja leidsime täpselt meie seltskonnale sobiva laua. Kuigi algul öeldi, et šašlõkiga läheb vähemalt paarkümmend minutit, oli peagi kõigi road kenasti laual. Kuid võib-olla see ainult tundus mulle nii, sest eks heas seltskonnas läheb aeg alati kiirelt
Kõhud head ja paremat täis, tutvusid lapsed mänguväljakuga, täiskasvanud sirutasid jalgu ja vaatasid Minisid ning oligi aeg selle kohaga hüvasti jätta ja koduteele asuda.
Riinu ja Ristoga sõitsime koos tagasi ja teekond oli lihtsalt öeldes mõnus.
Laagri Maksimarketi lähistel hakkas Riinu Mini pärast üht äkkpidurdust natuke tõrkuma, kuid sõit jätkus enne kui jõudsin oma Minig nende järel seisma jääda. Laagri CircleK vastas olevates teetöödes otsustas Riinu Mini taas iseloomu näidata ja ajutise valgusfoori tagant enam ära ei sõitnud. Sättisime oma Minid olematu laiusega teeserva, ohutuled peale ja uurima. Risto tagurdas samuti tee kõrvale ja püüdsime aru saada, mis pisikesel mureks. Akult starterisse voolu tuli, aga tundus, et kütus ei jõua karburaatorisse. Kuna me natuke häirisime liiklust, siis otsustasime ühel pea olematul vaikuse hetkel Mini teeserva lükata, et asja lähemalt uurida. Autot kõrvale lükates proovisime ka hoo pealt käivitada ja ennäe imet, Mini ärkas ellu ja nii ta kaugusesse kadus. Risto sai ka kenasti minema ja minulgi õnnestus lõpuks liiklusvoogu tagasi saada. Riinu tuttavat Mini sel päeval rohkem ei näinud ja loodan, et jõudsite kenasti koju. Minagi vurasin läbi kesklinna garaaži ja nii oligi üks huvitav, põnev, maitsev ja muidu hästi lahe päev miniliste seltsis seljataga.
Aitäh korraldajatele!
Teen siin ka vähe reklaami. Kuna Järgmine ametlik Miniklubi sõit on kaugel juuli kuus, siis järgmisel nädalal algab taas Vanatehnika Lustisõidu hooaeg:
https://forum.automoto.ee/showthread.php?tid=62292
Kes pelgab, et tema Mini ei ole nii vana, kui nõutud, võib igaks juhuks Indrekult üle küsida. Vanasti olid oodatud kõik klassikalised Minid, aga kuna osalejate arv on aasta-aastalt kasvanud, siis võib-olla on midagi muutunud.
, pole hetkel veel põdemas.