IMM 2011

Kasutaja avatar
Margo
Postitusi: 679
Liitunud: 05 Aug 2008, 21:26
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Margo » 08 Juul 2011, 16:13

16.06 neljapäev

Hommikul ärkasime vara. Meie pidime minema oma õli- ja Ares õllevarusid täiendama, nii et meie teed läksid juba ühika juurest startides lahku. Kuid leppisime kokku, et kui emmal-kummal midagi juhtub, siis annab sellest teisele ekipaažile koheselt teada.

Leidsime Arese sõbra soovitatud poekese üles ja pärast segakeelset purssimist saime oma õli kätte ning võtsime suuna Poola poole.

Üllataval kombel olid need kiirteed vähe värskemad ja sõit kulges meeldivamalt kui paar päeva varem. Päike säras taevas ja Tšehhi tundus juba täitsa kena. Eriti kuna kiirtee viis ilusti Poola piirini välja. Ja siis algas Poola – lõputute külade ja linnakeste rägastik.

Esimeses tanklas kus lootsime ka hommikusöögipausi teha osutusime nii populaarseteks, et pärast foto- ja autotutvustussessiooni tankla omanikele pidasime targemaks edasi liikuda, muidu oleks Mini nende tankla liiga ära märgistanud :)

Poolas on mingi eriline komme teha maanteedele valgusfooriga ristmikke, nii et pidevalt tuli 110 pealt nulli pidurdada ja siis jälle 110-ni kiirendada. Igavuse üle muidugi kurta ei saanud.

Söögipausi tegime alles pärastlõunal järjekordses suures tanklakompleksis kus sai keha korralikult täis pargitud ja väheke jalgu puhatud ning eemal maanteel möödavuravaid masinaid vaadatud. Kui oleks teadnud mis meid ees ootab, poleks vast nii kaua puhanud.

Olime vaevu kilomeetri või paar sõitnud, kui niigi juba teeremondi tõttu allesjäänud ühel sõidurajal tekkis ummik. Ja ikka selline päris ummik, kus sa tiksud ja seisad, tiksud ja seisad ning vähemalt endale tundub, et lõputult. Kuna pageda polnud kuhugi, siis tiksusime ka meie seal suurte veokate vahel. Üks hetk panime kaameragi tööle, et seda autoderongi jäädvustada. Järjekordsest orust üles tiksudes juhtus see mis juhtuma pidi – Mini suri välja. Kergelt ülesmäge minek, kuhugi mahapöörata pole kuna olime oma ühe reaga parasjagu vastassuuna vööndis. Võtsin siis niipalju paremale tee keskel asuvale mururibale kui sain ilma teetöölisi segamata ja asusime käivitama. Kuna tee läks kergelt ülesmäge, siis käima lükkamine ei tulnud kõne allagi. Sel ajal kui ma starterit käiasin jõudsid paar rekkat meist mööda pugeda. Iga kord oli tunne, et nüüd sõidab oma käru tagumise rattaga üle Mini vasaku nurga…

Õnneks saime Mini enne järjekordse rekka möödumist käima ja pugesime tiksumisvoolu tagasi. Vahemärkusena niipalju, et kodus avastasime, et see meie väikene intsident on ka ilusti liikuvale pildile jäänud :)

Kõik need lõputud külakesed ja teeremont tähendas seda, et me jõudsime Varssavisse enam-vähem tipptunnil ja kuigi me olime oma teekonna suunanud võimalikult linna servast, sattusime ikkagi ummikutes linnatänavatele.

Olime just asunud Varssavi tänavaid läbima kui Ares helistas. Selgus, et temal on Varssav juba seljataga ja umbes 100 km kaugusel Varssavist nokitseb juba tuttava kütusepumba juhtme kallal, kuid midagi hullu ei pidavat olema. Vähemalt nüüd teadsime, et temaga on kõik OK ja kui kaugel ta meist umbes on.

Varssavi ummikud tuulevaiksel ja lämbel suvepäeval ei tähendanud midagi head. Pingsalt hoidsin silma peal temperatuuri näidikul ja kui me ühe kaugel ees olema pidanud foori järjekorda toppama jäime, kus iga tsükliga liikusime vast paari-kolme auto võrra edasi, aga ristmikuni oli paarsada meetrit, siis hakkas tempi seier vaikselt tõusma. Esmalt üle keskmise joone, siis juba 2/3-diku peale… paar fooritulukest veel ja näidik oli juba kolmveerandi peal ja minu ainuke lootus oli, et ehk saame ennem ristmikult minema kui auto keema läheb. Paar viimast valgusfoori tsüklit enne meie pääsemist hakkas seier juba punase peale ronima. Ainuke positiivne mõte tol hetkel oli, et näe – tempi andur ikkagi töötab! :) Kuid see oli ka ainuke hale lohutus. Foori tagant pääsenud, otsisime üles esimese tankla ja ma asusin käepäraste vahenditega kapotialust jahutama.
Pilt

Kell oli selleks ajaks juba 5-6 vahel ja ajusopis hakkas idanema mõte, et me ei pruugi ühe otsaga Jõhvi välja sõita. Kuid veel oli vara seda mõelda. Auto maha jahutatud ja tangitud, jätkasime Varssavi tänavate vallutamist. Loomulikult sattusime teeremonti ja ummikutesse, kuid õnneks tempi andur enam kordagi üle 2/3ndiku ei tõusnud.

Kui olime linnast pääsenud, hingasime kergendatult ja teekond võis jätkuda nii hästi kui see Poola „Koleijnidel“ võimalik oli.
Päike vajus aina madalamale ja meie üritasime teel olnud kartulivagudesse Miniga mitte päris ära kaduda. Õhtused Poola linnakesed olid kohati päris elavad ja ühes järjekordses linnakeses tanklapeatust tehes jagus taaskord auto uudistajaid ja rõõmsaid nägusid. Päike oli selleks ajaks juba peaaegu loojunud.

Viimased umbes sadakond kilomeetrit Poola-Leedu piirini kulgesid suhteliselt aeglaselt, kuna veoautode poolt olid teed väga roopasse sõidetud või lihtsalt auke täis ja kohati üleval olnud 50 ala märgid väärisid oma asukohta.

Piiriäärsed alad olid juba eelmisest korrast tuttavad ja hea oli Kristjaniga meenutada kuidas me kaks aastat tagasi just selle sama kollase Mini nimel teise suunda sõitsime.

Poola-Leedu piiri ületasime pilkases pimeduses ja loomulikult ei pääsenud me kohe ka miilitsatest. Nii läpaka GPS kui väike GPS näitasid 90 ala, aga meile raiuti, et ei, see on asula. Igatahes tuli nendega natuke „vestelda“. Samal ajal võeti juba järgmine, seekord rekka, rajalt maha. Miilitsate juurest ära sõites otsisime esimese tankla, täitsime paagi taaskord bensiiniga ning vaatasime ka endile üht teist hamba alla ning teekond võis jätkuda.

Leedu sõitsime tõesti ühe hingetõmbega läbi, peatudes vaid tankimiseks. Kuid kell oli hiline, või siis varajane, sõltub kelle mätta otsast vaadata ja kuna meie õlivarud olid otsakorral oli selge, et mingi hetk peame vähemalt väikese peatuse tegema, korraks silma looja laskma ning siis pärast ärkamist viimase õli sisse panema ning kodu poole edasi sõitma. Vahepeal ehk kusagilt õli juurde ostma.

Seega otsustasime, et veame end Lätti välja ja siis puhkame, nii jääks koju sõita alla 500 km. Leedu-Läti piiri ületasime sekeldusteta, kuigi kohalik politsei suunas meie auto poole kahtlusava taskulambivihu. Aga ei tea kas Eesti numbrimärgi või auto väiksuse (no mis salakaupa või illegaale sa ikka Minisse peidad :)) tõttu ta meid kinni ei pidanud.

Esimest Läti tanklat ei pidanud õnneks kaua ootama. Silmalaud olid rasked ja kuna päike hakkas juba üle silmapiiri ronima, siis oli eesmärk enne suurt valget korraks silmi puhata. Parkisime oma Mini rekkade vahele, otsisime üles magamiskotid ja soovisime üksteisele head und ning sättisime end Minis magama.
Kasutaja avatar
Margo
Postitusi: 679
Liitunud: 05 Aug 2008, 21:26
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Margo » 19 Juul 2011, 09:49

17.06 Reede

Väsimus osutus sedavõrd suureks ja Mini istmed üle ootuste mugavaks, et plaanitud poole tunni, või maksimaalselt tunnikese asemel suikusime neljaks tunniks. Kui auto poleks seisnud ninaga päikesetõusu poole ja autos poleks palav hakanud, oleksime vast pool päeva maha maganud.

Meie peatumispaik Lätis:
Pilt

Pilt

Kuna koduigatsus oli suur ja sõita oli veel ligi 500 km, siis otsustasime samas tanklas kütust lisada ja teele asuda. Kuid selleks, et kõrval rekkates magavaid juhte mitte äratada, otsustasime Mini paarikümne meetri kaugusel asuvate tankurite juurde lükata. Terve reisi olime tankinud 98-t, mis kütusekulu ja Kesk-Euroopa kütusehindasid arvestades oli pannud kütuse-eelarvele korraliku põntsu. Nüüd kodust ligi 500 km kaugusel otsustasime enda arvates riskida ja tankida 95-t (eelmine aasta lihtsalt oli ebameeldiv kogemus 95-ga) ja vaadata kuidas mootor sellele reageerib. Halvimal juhul ei oleks Eestist treileri järgi organiseerimine nii hull kui Šveitsi. Põis kergendatud, silmad puhtaks pestud ja kütus tangitud, olime valmis teele asuma.
Siis selgus, et vaid meie olime valmis teele asuma. Mini otsustas, et tema jaoks on veel liiga vara ja tema pärast oleksime võinud kasvõi jala edasi minna, tema käivituda ei tahtnud. Lootusrikkalt istus Kristjan rooli ja mina asusin Mini tankla territooriumil lükkama. Algul ühele ja siis teisele poole. Kuid Mini ei teinud sellest väljagi. Kuna hommik oli varajane, siis polnud tanklas ka külastajaid, keda oleks saanud appi kutsuda. Ja siis selgus, et sellest poleks ka abi olnud. Elekter ei jõudnud kütusepumbani ja kohati isegi süütelukuni. Selleks ajaks olin Mini kõvasti üle poole tunni tanklas lükanud ja vere maitse oli suus ning hing varahommikuses leitsakus kinni.

Üle jäi teha vaid üks asi. Süütelukk lahti võtta ja kontaktid üle kontrollida. Kristjan lammutas süütelukku, ja mina püüdsin samal ajal oma hingamist taastada. Süütelukk oli parajalt must, seega puhastasime selle ära ja panime kokku tagasi. Olukord läks natuke paremaks, kuid mitte piisavalt, et Mini käima saada. Seega otsustasime ka süütesse tuleva voolujuhtme üle kontrollida, enne kui oleksime massilülitist voolu otse süütelukku viinud.

Teadsime, et kapoti all oli enne reisile asumist jäänud üle kontrollimata starteri solenoid. Nii siis võtsime solenoidi kontaktid üks haaval lahti ja puhastasime käepäraste vahenditega ära ning panime kokku tagasi. Enne käivitamise proovimist käis peast läbi vaid üks mõte - kui nüüd ei käivitu, oleme omadega päris … rabas.

Keerasin süütevõtit ja … võta näpust, Mini käivitus. Pisike tahtis hommikul lihtsalt natuke kauem magada ja väheke tähelepanu saada. Pea kõik reisi jooksul olnud Mini käivitumisprobleemid oleksid olemata olnud, kui oleksime enne reisi jõudnud solenoidi klemmid kiiresti liivapaberiga üle käia. Meie aga nusperdasime oma ajusid ja hoidsime end Mini lükates vormis enamustel käivitamistel mis viimase kahe nädala jooksul toimunud olid.

Kuid Mini töötas ja ees ootas poolepäevane kodutee. Vähemalt nii me arvasime. Kokku kulus ärkamisest liikumasaamiseks ligi 2 tundi.

Lõuna-Lätist mäletan vaid nii palju, et pidime läbi sõitma nii mõnestki linnast ja ühes neist sattusime teetööde tõttu olnud ümbersõidult hoopis mingile külavaheteele, mis oli suht samas olukorras mis Läti maanteedki, kuid see-eest mõnusalt kurviline. Lasime siis GPSil teekonna ümber arvutada ja jätkasime hommikupäikeses Läti maaelu häirimist nii kiiresti kui teeolud lubasid. Ei, me ei ületanud kordagi lubatud kiirusepiirangut – nii head need teed nüüd ka ei olnud :)

Vahepeal jõudsime omadega päris padrikute sügavusse, kuid mingi hetk viis külavaheteeke tagasi veidi suuremale teele, mille olukord polnud üldse kiita. Seejärel järgmisele suuremale teele ja üks hetk avastasime end mäkke viivalt teeremondis olevalt teelõigult. Ülesse jõudes oli selge kus me olime – Riia ümbersõidule jääva tammi peal. See koht mis oli paar aastat tagasi maasturigagi sõites päris talumatu. Paistab, et lätlased olid ka ise sellest aru saanud ja nii oli enamus teest saamas uut katet ning nii läbisime mu kõige kardetuma Läti teelõigu suhteliselt rahulikult.

Kuna Riia-Valga-Tartu-Jõhvi tundus olevat kiirem lõik kui Riia-Tallinn-Jõhvi, siis otsustasime esimese kasuks. Selle otsuse kahetsemist ei tulnud kaua oodata. Suurelt teelt ära keerates hakkasid peagi „tissid teel“ ehk poolakate koleynid. Kui poolakad olid vähemalt nii ausad, et kui olid koleynid, siis pandi ka südamerahus märgile kirja, et järgmised 20 või 30 km on tee tisse täis. Lätakad va kuuevarbalised aga jagasid selle kohati vaat, et kümneks lõiguks. A’la esmalt on märk, et koleynisid on 5 km. Mõtlesime, et OK, päike on kõrgel ja aega on, sõidame rahulikult ning elame need üle. Kohe kui GPSi järgi lubatud 5 km läbi sai tuli järgmine märk, millel kirjas 3 km koleynisid ja kui see ala läbi sai, siis märk 500m ning loomulikult pärast seda juba järgmine mõnekilomeetrine märk. Ütleme nii, et esimese viie puhul me veel lootsime, et pärast märgitud ala hakkab ülesküntud maastiku asemel taas sile asfalttee, aga kus sa sellega – kõigest meiesuguste lollide tühi lootus. Minu mäletamist mööda kestis selline tramburai kuni Valkani välja. Kui mõned teele jäänud linnakesed veidi paremate teedega välja arvata.

Ahjaa, Lätis sai minu mäletamist mööda kaks korda tangitud ja mõlemal korral 95-t. Ei tea, kas pikast sõidust hakkas mõistus juba segi minema, aga auto käitumine muutus iga kilomeetriga aina paremaks. Sõit muutus sujuvamaks, jõudu oli nagu rohkem ja minek erksam. Samuti ei pidanud enam gaasipedaalil nii palju seljas elama, et suurematel kiirustel edasi saada. Kuid kuna ka Kristjan oli seda märganud, siis ei saanud me ju mõlemad ühel hetkel lolliks minna. Siis meenus mulle ka TKTK-s mainitud lausejupp kui ma küsisin, et kas vahepeal juurde toodud bensiin oli 98: „Ei, me tõime 95-t ja tegime sellega seadistuse“. Lahtiseletatuna – Mini aju „kaart“ oli kirjutatud bensiin 95-st lähtuvalt. Mina vana tohman suutsin selle aga viimase kiire nädalavahetusega aga ära unustada ja tankisin terve reisi vanast harjumusest 98-t ja imestasin, miks sumps nii hullusti tahmab ja mootor korralikult käia ei taha. (Väike OT: Nüüd, kus ma olen ka Suvepäevadel 95-t kasutades ära käinud, võin öelda, et kui liig rikas segu välja arvata, töötab mootor juba väga ilusti.)

Valka läbisime peatumata ja kui Valgas ei oleks käinud veemajandusprojekt, oleksime ka Valga kiiresti läbinud. Aega võttis, aga lõpuks suutsime ka Valgast välja ronida ja ees ootas juba kodune Eesti teedevõrk. Kiirusepiirang 100, taevas säras pealelõunane päike ja lõpuks ellu ärganud ja sujuvamalt tööle hakanud mootor muutsid sõidu nii mugavaks, et kohati oli raske uskuda, et sõidame Miniga. Ainuke mis veel Mini sõitu meenutas olid aegajalt koopasse käivad rattad.

Paar- või mõnikümmend kilomeetrit enne Tartut aga teeolud muutusid ja taas tuli hakata roolis võimlema. Täitsa uskumatu, millistele teedele Eestis pannakse 100 km piiranguid! Tallinn-Narva maanteel on kordades siledamaid, sirgemaid ja parema nähtavusega teelõike, millel võib unistada suvel 100 km piirangust, samas kui kusagil Kesk-Eestis on isegi mingitel närustel sõitmiseks kõlbmatutel kahe-küla-vahelistel teedel 100 km piirangud. Aga see on juba hoopis teine ja suht lõputu jutt.

Üle „kivide ja kändude“ jõudsime lõpuks Tartusse. Kuna pidime ühe peatuse tegema, siis otsustasime ka üksiti tankida. Loomulikult siis Tasku/bussijaama Statoilis. Kuniks ma Kristjanit ootasin sai tankla parklas juba Mini tutvustatud.

Tartus asjad aetud, võtsime suuna linnast välja. Sõita oli jäänud veel umbes 130 km, mis pärast ligi 5000 km mahasõitmist tundus jalutuskäiguna. Jalutuskäiguna üle juba nii tuttavate koleynide :)

Kauksist mööda sõites oli suur tahtmine järve poole keerata, auto tee äärde parkida ja end kasvõi korraks Peipsi lainetesse kasta. Kuid kuna Kristjan soovis rutem koju saada ja ega ma isegi just kiire kojujõudmise vastu ükskõikne ei olnud, siis jätsime Peipsi seekord vahele.

Koju jõudsime alles täpselt tööpäeva lõpuks, kella viieks. Niipalju siis lootusest, et 500 km läbime poole päevaga. Kuid kõige tähtsam oli see, et me olime kodus ja nii uskumatu kui see sel hetkel ja tegelikult ka siiani ei tundu, me tegime selle hullumeelse reisi ära. Mitte just kõige normaalsemate Minidega Eestist Šveitsi ja tagasi, ligi 5000 km. Kui palju närvirakke nendele kilomeetritele jäi ei tea vist keegi, kuid kokkuvõttes ei juhtunud midagi, mida me ise korda poleks suutnud teha või mis oleks meie reisile kriipsu peale tõmmanud ja see oligi peamine.

Viimasel päeval panime auto läpakasse kirja ka kõik asjad mis meie arvates väheke tähelepanu tahaks. Kui seda hiljem lugema hakkasime selgus, et pea kõik on pisiasjad, vaid õlileke ja koopasse käivad rehvid on suuremat tähelepanu vajavad asjad. Ja kui veel natuke asja üle järgi mõtlesime, siis enamus pisiasjadest oleks pidanud jõudma enne reisi üle vaadata ja korda tegema. Siis oleks terve reis möödunud palju sujuvamalt ja rahulikumalt. Aga eks tagantjärele tarkus ole alati see kõige parem tarkus :)

Nii et kui kellelgi peaks tulevikus tulema mõte sõita kuhugi Kesk- või Lõuna-Euroopasse IMMile või hoopis UK-sse ja vahendeid reisiks on, siis mina ütlen vaid üht – tehke see ära! Sellist Minide hulka ei näe te mitte kusagil ja ainuüksi see autoreis on seda väärt. Isegi kui teel tuleb autot väheke putitada, siis see on vaid boonuseks ja lisab värvikaid seikasid mida hiljem kasvõi tulevastele põlvedele jutustada :)

Siinkohal kasutan juhust ja tänan südamest meie suurepärast reisiseltskonda – Arest, Helenit ja Kristjanit. Teps mitte kõik ei suuda üles näidata sellist kannatlikkust, südikust, leidlikkust ja eesmärgile truuks jäämist nagu meie seltskonnal tuli seda teha. Kuid mis kõige tähtsam – lõpp hea, kõik hea :)

Ainuke asi, mis veidikene hinge närima jääb on see, et meid rohkem ei olnud. Kuid eks seda peab siis järgmistel aastatel parandama :wink: ja sellest võiks saada samasugune tore traditsioon nagu Miniklubi Suvepäevad :)
Janno
Postitusi: 1945
Liitunud: 15 Mai 2007, 20:25
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Janno » 19 Juul 2011, 13:53

Kas võib küsida, et mis oli kokkuvõttes kulu per face? Võiks saada küll traditsiooniks nagu Suvepäevad aga kulu on ikka kordades suurem :)
Aga muidu ikkagi - RETSEPT!, et ära tegite! Annaks medali kohe või midagi :)
Cooper Sport
ares
Postitusi: 716
Liitunud: 01 Apr 2009, 02:49
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas ares » 20 Juul 2011, 12:57

Minu ja Margo kulud peaks olema drastiliselt erinevad kuna minu auto õli ei võtnud ja kütust võttis täpselt poole vähem aga siis minu lihtne arvutus.

Per nägu minu autos:
IMM pääse - 60
Praam rootsi - 65
Auto kulu (kütus + teetollid jnejne) 230
Elamiskulud (hostelid + söök + kingitused) - 260

Ehk siis kokku umbes 610 euri ja öelda ei saa ,et kusagil oleks väga kokku hoitud.

Vot nii.
Kasutaja avatar
andreas
Postitusi: 408
Liitunud: 28 Nov 2009, 13:37
Asukoht: tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas andreas » 20 Juul 2011, 14:04

610?
Kas kaksinda, või siis üksinda?

a.
Janno
Postitusi: 1945
Liitunud: 15 Mai 2007, 20:25
Asukoht: Tallinn
Kontakt:

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Janno » 20 Juul 2011, 14:19

Ares kirjutas, et per nägu. Andreas, Sulle on puhkust vaja! Õnneks varsti tuleb! :lol:
Cooper Sport
Kasutaja avatar
Argo
Postitusi: 439
Liitunud: 23 Okt 2006, 08:57
Asukoht: Tallinna tänavad

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Argo » 20 Juul 2011, 20:52

Äkki Margo avaldab drastilise erinevuse tähenduse? :D
Kasutaja avatar
Margo
Postitusi: 679
Liitunud: 05 Aug 2008, 21:26
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Margo » 21 Juul 2011, 11:59

Niiöelda drastiline erinevus tuleb nendest samadest asjadest mis Ares meie auto puhul mainis - kaks korda suurem kütusekulu + õlikulu. Eestisisestel väikestel otstel on see tuntav, aga 5000 km ringreisil on see juba üüratu erinevus.

Arese toodud näitel (per nägu):
IMM pääse - 60
Praam rootsi - 65
Auto kulu: kütus - 413 (5000 km, keskmine kulu 11L / 100km, keskmine 98 kütuse hind 1,5 euri liiter)
Auto kulu: maksud - 60 (kiirteemaksud ja Taani sillad)
Auto kulu: õli - 33
Ööbimiskulud - 46 (1 öö Austrias - 20, 2 ööd Tšehhis - 26)

Seega ainuüksi need kulud kokku on ligikaudu 680 eurot millele lisanduvad siis söögi, joogi ja muud kulud.
Meie jaoks kujunes see reis väga kalliks. Kalliks sellepärast, et auto sai kokku väljasõidu päevaks ja testimine ning seadistamine jäi kõik tegemata.

--------------------------------------------------------------------------------------------------

Kui aga üritada teha korras Miniga selline säästureis, et väldiks praame ja tasulisi kiirteid/sildu ning ööbiks ainult telgis tasuta kohtades, siis võiks lihtsustatud arvutus (per nägu) välja näha järgmine:

IMM pääse - 60
Auto kulu: kütus - 179 (5500 km, keskmine kulu 5L/100km - 275L kütust, keskmine 95 kütuse L hind 1,3 = 358)

Koos nipet-näpet kuludega alla 250 euro. Ülejäänud kulu on juba igaühe maitses ja harjumustes kinni. Korras Miniga minnes peaks jääma ka aega muuseumide ja vaatamisväärsuste külastamiseks :lol:

Nii et kui väga tahta, siis saab sellise reisi ka suht mõistlike kulduega ära teha. Eelduseks siis heas korras Mini, valmidus kõik ööd telgis veetma ja piisav ettevalmistus ning reisirahade varajane kogumine.

----------------------------------------------------------------------------------------------------

Mis traditsiooni puutub, siis ma ei pidanud silmas, et kogu Eesti Miniklubi hakkaks iga-aastaselt IMMil käima (nii sinisilmne ma ei ole :)), vaid seda, et igal aastal võiks vähemalt paar-kolm Mini esindatud olla. Selge see, et selline reis on palju kulukam kui meie Suvepäevad, aga kui tahe on olemas, siis tuleb ka seda reisi aegsasti planeerida ja reisirahasid koguda.
Kui on otsustatud, et vot järgmine või ülejärgmine aasta tahan IMMil osaleda, siis juba praegu peaks mõtlema, mis kulusid ma saaksin ära jätta ja mille arvelt reisiraha koguda. Asi on tahtmises ja valikute tegemises :)

Ma võin 99,9% kindlusega öelda, et Ungari IMMile ma ei lähe. Mul lihtsalt puuduvad selleks võimalused. 2013. aasta Itaalia IMMil juba tahaks osaleda ja nüüd peangi hakkama mõtlema, mida ma selleks teha saan, et see reis 2013 ära teha.
90Deville
Postitusi: 638
Liitunud: 08 Okt 2008, 17:17
Asukoht: Haapsalu/Sthlm

Re: IMM 2011

Postitus Postitas 90Deville » 21 Juul 2011, 13:35

11l/100km on päris hea kulu, sain oma cadillaciga eelmisel nädalal hollandis käies 9.5l/sajale keskmist, seda siis 4.9l mootoriga:D :D :D

Aga mina olen huvitatud jägmisel aastal Ungarisse minekust, vöimalik et keegi saaks kaasa tulla minuga soovi korral.
Ja plaaniks seda läbi viia täiesti töökorras Minil, kuna miski leiutamine teeääres ei kuulu mu lemmikhobide hulka, ehkki vajadusel tuleb köike teha, ja tollel pisikesel käkil on alati varuks üllatusi :D
Üksiku Riley Elfi klubi
ares
Postitusi: 716
Liitunud: 01 Apr 2009, 02:49
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas ares » 22 Juul 2011, 13:08

Ungari teemal võtan ma vast sõna alles talvel, sest praegu on veel kõik lahtine.
Kasutaja avatar
Margo
Postitusi: 679
Liitunud: 05 Aug 2008, 21:26
Asukoht: Tallinn

Re: IMM 2011

Postitus Postitas Margo » 29 Sept 2011, 12:53

Vasta