kui keegi veel ripakil, siis 8:45 trehvpunkt Kosel üheks hommikukohviks! minu nr 56 23 13 99... vaevalt keegi küll loeb seda siin enam, aga siis võtke lihtsalt teadmiseks, et tuleme!Hooaja avamine
Täna õnnestus olla telefonisillas ka teie Mini paraadiga. Väga võimas !
Kõik kes tegid pilte võiksid need kudiagi minuni toimetada. Võtke ühendust kas privaatsõnumi või mailiga.
Need kes FTP uploadimist oskavad siis,
ftp.miniklubi.com
kasutaja: miniladu@miniklubi
parool : miniladu
Kõik kes tegid pilte võiksid need kudiagi minuni toimetada. Võtke ühendust kas privaatsõnumi või mailiga.
Need kes FTP uploadimist oskavad siis,
ftp.miniklubi.com
kasutaja: miniladu@miniklubi
parool : miniladu
Viimati muutis Kristjan, 13 Juul 2008, 23:07, muudetud 1 kord kokku.
Kristjan, palju selles miniklubi serveris ruumi muidu on? minu käes on juba mõned pildid ja kes tunneb et ei taha, ei viitsi, ei oska, ei saa nendega ise tegeleda, orgunnigu pildid minu kätte (CD plaat nt, mälupulk...) ja ma lükkan need albumi(te)sse ja üles netti. Muidu üritus oli jubetore ning tänud Erikule orgunni eest U ja Allegro poolt
ja Miniest, mis või kes takistas sul tulemast?
ja Miniest, mis või kes takistas sul tulemast?
oli ülimalt mõnus teha teiega koos täna oma kõige esimesed sõidud minu uue kallima ehk Miniga.
olen nüüd elevil uude ametisse, Mini omaniku kohale astumise üle!
muidugi ka suured tänud korraldajale!
olen nüüd elevil uude ametisse, Mini omaniku kohale astumise üle!
muidugi ka suured tänud korraldajale!
Viimati muutis kairi, 14 Juul 2008, 11:52, muudetud 1 kord kokku.
Ahoi, pildid on neti poole teel. Link on juba klikitav, thumbnailid vaadatavad aga osad suured pildid alles laevad üles. Seega, kui vaatad ja üks hetk suurt pilti ei tule, siis oota - kohe jõuab. Pildid asuvad:
http://usku.planet.ee/minikokkutulek/
P tähega algavad on Klarika aparaadist
C tähega algavad failinimed on Harri fotikaga tehtud
I pildi nimed on minu fotokast
statistikat: Reisi lõppedes näitab odomeeter 50 370 miili läbisõitu ning sooritades kerge matemaatilise tehte algnäiduga 49 896 miili, saab tulemuseks reisi pikkuse 474 miili = 759 km .. Mina kulutasin selle sõidu peale kütust 51 liitrit, mis annab kütusekuluks 6,7 liitrit sajale
http://usku.planet.ee/minikokkutulek/
P tähega algavad on Klarika aparaadist
C tähega algavad failinimed on Harri fotikaga tehtud
I pildi nimed on minu fotokast
statistikat: Reisi lõppedes näitab odomeeter 50 370 miili läbisõitu ning sooritades kerge matemaatilise tehte algnäiduga 49 896 miili, saab tulemuseks reisi pikkuse 474 miili = 759 km .. Mina kulutasin selle sõidu peale kütust 51 liitrit, mis annab kütusekuluks 6,7 liitrit sajale
pisike jutuke, mis ma oma blogisse kirjutasin selline minu ja allegrokeskne
Kui Uku, Janno ja Klarika Maanteemuuseumisse jõudsid (pilt ka seal tehtud), olid teised ennast eelmisest päevast kaineks maganud ja juba halliks oodanud ning Miniklubi kokkutulek anno 2008 jäuras poole peal. See tingis kahjuks selle, et Janno ja Uku autode meediakajastus jäi napiks samal ajal kui teised särasid nii reedeõhtuses reporteris kui ka esmaspäevases Postimehes. Aga polegi hullu! Minide ja minilistega koos sõitmise boonusena võib nimetada muuhulgas seda, et põnevaid juhtumisi leidub igasse tundi. Näiteks juba teel Tartusse lausvihmas lekkis Janno SiniMini esiklaasi tihend, Tartus Zeppelini parklas leidis rakendust Allegro põhjatusse pagasiruumi (compared to a Mini) peitunud remonditöökoda kui mootori kinnitusvarrast kinnitada oli vaja. Leidnud maanteemuuseumis hingesugulase teehöövli roolist ja istunud LAZ tüüpi bussis, otsustasid usinad seltsimehed pildistada Minisid muuseumi hoovi peal ning Margus sebis ära Helga, kes vähese moosimise peale värava lahti teha lubas. Juhtus suuremat sorti edevuselaat, ilusad pildid ja muudki veel.
Edasi sündisid äärmiselt optimistlikud plaanid minna sööma ja ujuma. tegelikkuses ei jõutud kumbagi. Põnevama poole pealt peab mainima vana postimaanteed, millel ülesallavasakuleparemale liigeldes tundsin röömu Austin Allegro Hydragas tüüpi vedrustusest ja õõtsa-õõtsa stiilis sõidust. Nähes igast küljest kardilise juhitavuse ja mugavusomadustega Minisid ees põrkumas, muhelesime ajutiselt kaardilugejaks tulnud Karliga habemeisse ja tegelesime tõsise cruiisimisega. Teisisõnu, kui iganes kehva tee ka poleks, ei jäta minu tubli Allegro mind hätta. Ainult teravates ja väikestes aukudes annab tunda see, mille Varssavis ära lõhkusin. JA no siis koliseb ikka mehiselt - eriti treppis kruusateel. Aga tagumikus jällegi seda ei tunne. No ja ruumikusest me ei räägi Läbisime emotsioonivabalt Põlva ja ostsime õhtuks söögivarusid Räpinast. Nostalgiliselt meenutasin, kuidas 210 ADK ninaots on pärit Põlvast 151 OAB küljest ning kuidas aastal 2002 seda lammutamas käisime seal.
Reisi kõige hullemaks pommiauguks osutus Värska. Lootus leida süüa oli suur, kuid söögikohti oli üks. Pool sellest söögikohast oli suletud ja teine pool ei soovinud paarikümnepealisele seltskonnale süüa anda = raha vastu võtta. Ütleme nii, et kuni teenindada ei soovita, siis depressiivsus sellest eestimaa väikelinnast ei kao. Bensiinijaam nagu poolas, ainult et kaardimakset pole ning toidupood, kust salatit ei saa, sundisid meid kiiruga seda linna hülgama. Võiks ka tagasihoidlikult öelda, et sai tühja pandud, aga seda õnnelikum oli maabumine Nohipalu Mustjärve ääres laagripaigas. Valgejärve ääres polnud vaba pleissi. Siinkohal peab komplimentima RMK-d, kes selliseid toredaid ränduripesi provaidib ja teisest küljest Erikut, kes need välja sebis. Järv oli nagu koola, ainult rumm puudu ja metsaalune igati tervislik. Kuivõrd Värskas süüa ei saanud ja halb tee natuke masendust oli tekitanud, siis ei jäänud muud üle, kui kõhud täis juua. Väikese ujumise, memoturniiri ja mõningase koguse alkoholi järel mattus Nohipalu metsaalune nohinasse, et hommikul Minilised taas tegusasse päeva juhatada Mina ei viitsinud telki püsti panna ja mu hotelliks oli kollane koletis!
hommikupäike küpsetas varakult üles ja kuna alkot ka väga palju ei joonud, olin tegemist täis. Hommikune karge ja värskendav ujumine, mõningane tuimapanemine ja teekond võis taas alata. Essa siht oli Setomaa muuseum, kus ka kohalikku toitu sai manustatud. Värskast läbi sõit oli endiselt masendav. Muuseum oli äge, seike hubane. ah ja kes tahab koera, siis seal on üks nunnu koerake, kes kodu otsib. Hobune ja kitsed on ka, aga nemad kodu ei otsi. Ja vobla saab osta. ja muudki. Nii selles muuseumis kui ka mujal on õnn olla üliõpilane (va Piusa koopad, need sakivad) ja 1 EUR maksvad piletid lunastavad sissepääsu sellesse kultuurilisusse.
edasi mõõtsid autorattad hunnikud maanteid, millised lubasid veenduda piirijärjekordade probleemi jätkuvas aktuaalsuses, eestimaa kehvas suusailmas ja selles, et pikk pikk miniderivi on mõnus. Nii sel toredal pühapäeval kui ka laupäeval jätkus meie teekonda veel mitmeid pause, mis seisnesid alt ära lennanud ratta otsimises metsa alt, gaasitrossi kinnitamises, õli lisamises kui ka sõidu pealt aknast välja lennanud kaameraaku otsimises. Õnnetused olid õnnelikud ja kadusid ei esinenud. kui välja arvata vabatahtlikult loobunud...
Piusa koobastes kohtasime taas nõmedat Eestimaist teenindust, mis seisnes üliõpilase pileti puudumises ja "meil on suur grupp tulemas" jutus. Kuigi ega seal midagi vaadata ei ole ja maa all viibitakse maksimaalselt 10 min - siis on ka kõige pikemate juhtmetega tüübil kopp ees. Põhjus lihtne - sind lastakse kuhugi "rõdule" kust saad natuke koobast vaadata ja siis jalutad metsa all ning ongi vsjo. Ringi tuuslata nagu muiste - enam ei saa. Aga noh, nüüd on ära nähtud need koopad ja ise-enesest on tegemist väga vahva nähtusega. Sealt edasi Võrru sööma ja siis läks ka ilm ilusaks - enne sadas pidevalt.
selline minu ja allegrokeskneKui Uku, Janno ja Klarika Maanteemuuseumisse jõudsid (pilt ka seal tehtud), olid teised ennast eelmisest päevast kaineks maganud ja juba halliks oodanud ning Miniklubi kokkutulek anno 2008 jäuras poole peal. See tingis kahjuks selle, et Janno ja Uku autode meediakajastus jäi napiks samal ajal kui teised särasid nii reedeõhtuses reporteris kui ka esmaspäevases Postimehes. Aga polegi hullu! Minide ja minilistega koos sõitmise boonusena võib nimetada muuhulgas seda, et põnevaid juhtumisi leidub igasse tundi. Näiteks juba teel Tartusse lausvihmas lekkis Janno SiniMini esiklaasi tihend, Tartus Zeppelini parklas leidis rakendust Allegro põhjatusse pagasiruumi (compared to a Mini) peitunud remonditöökoda kui mootori kinnitusvarrast kinnitada oli vaja. Leidnud maanteemuuseumis hingesugulase teehöövli roolist ja istunud LAZ tüüpi bussis, otsustasid usinad seltsimehed pildistada Minisid muuseumi hoovi peal ning Margus sebis ära Helga, kes vähese moosimise peale värava lahti teha lubas. Juhtus suuremat sorti edevuselaat, ilusad pildid ja muudki veel.
Edasi sündisid äärmiselt optimistlikud plaanid minna sööma ja ujuma. tegelikkuses ei jõutud kumbagi. Põnevama poole pealt peab mainima vana postimaanteed, millel ülesallavasakuleparemale liigeldes tundsin röömu Austin Allegro Hydragas tüüpi vedrustusest ja õõtsa-õõtsa stiilis sõidust. Nähes igast küljest kardilise juhitavuse ja mugavusomadustega Minisid ees põrkumas, muhelesime ajutiselt kaardilugejaks tulnud Karliga habemeisse ja tegelesime tõsise cruiisimisega. Teisisõnu, kui iganes kehva tee ka poleks, ei jäta minu tubli Allegro mind hätta. Ainult teravates ja väikestes aukudes annab tunda see, mille Varssavis ära lõhkusin. JA no siis koliseb ikka mehiselt - eriti treppis kruusateel. Aga tagumikus jällegi seda ei tunne. No ja ruumikusest me ei räägi
Läbisime emotsioonivabalt Põlva ja ostsime õhtuks söögivarusid Räpinast. Nostalgiliselt meenutasin, kuidas 210 ADK ninaots on pärit Põlvast 151 OAB küljest ning kuidas aastal 2002 seda lammutamas käisime seal.Reisi kõige hullemaks pommiauguks osutus Värska. Lootus leida süüa oli suur, kuid söögikohti oli üks. Pool sellest söögikohast oli suletud ja teine pool ei soovinud paarikümnepealisele seltskonnale süüa anda = raha vastu võtta. Ütleme nii, et kuni teenindada ei soovita, siis depressiivsus sellest eestimaa väikelinnast ei kao. Bensiinijaam nagu poolas, ainult et kaardimakset pole ning toidupood, kust salatit ei saa, sundisid meid kiiruga seda linna hülgama. Võiks ka tagasihoidlikult öelda, et sai tühja pandud, aga seda õnnelikum oli maabumine Nohipalu Mustjärve ääres laagripaigas. Valgejärve ääres polnud vaba pleissi. Siinkohal peab komplimentima RMK-d, kes selliseid toredaid ränduripesi provaidib ja teisest küljest Erikut, kes need välja sebis. Järv oli nagu koola, ainult rumm puudu ja metsaalune igati tervislik. Kuivõrd Värskas süüa ei saanud ja halb tee natuke masendust oli tekitanud, siis ei jäänud muud üle, kui kõhud täis juua. Väikese ujumise, memoturniiri ja mõningase koguse alkoholi järel mattus Nohipalu metsaalune nohinasse, et hommikul Minilised taas tegusasse päeva juhatada
Mina ei viitsinud telki püsti panna ja mu hotelliks oli kollane koletis! hommikupäike küpsetas varakult üles ja kuna alkot ka väga palju ei joonud, olin tegemist täis. Hommikune karge ja värskendav ujumine, mõningane tuimapanemine ja teekond võis taas alata. Essa siht oli Setomaa muuseum, kus ka kohalikku toitu sai manustatud. Värskast läbi sõit oli endiselt masendav. Muuseum oli äge, seike hubane. ah ja kes tahab koera, siis seal on üks nunnu koerake, kes kodu otsib. Hobune ja kitsed on ka, aga nemad kodu ei otsi. Ja vobla saab osta. ja muudki. Nii selles muuseumis kui ka mujal on õnn olla üliõpilane (va Piusa koopad, need sakivad) ja 1 EUR maksvad piletid lunastavad sissepääsu sellesse kultuurilisusse.
edasi mõõtsid autorattad hunnikud maanteid, millised lubasid veenduda piirijärjekordade probleemi jätkuvas aktuaalsuses, eestimaa kehvas suusailmas ja selles, et pikk pikk miniderivi on mõnus. Nii sel toredal pühapäeval kui ka laupäeval jätkus meie teekonda veel mitmeid pause, mis seisnesid alt ära lennanud ratta otsimises metsa alt, gaasitrossi kinnitamises, õli lisamises kui ka sõidu pealt aknast välja lennanud kaameraaku otsimises. Õnnetused olid õnnelikud ja kadusid ei esinenud. kui välja arvata vabatahtlikult loobunud...
Piusa koobastes kohtasime taas nõmedat Eestimaist teenindust, mis seisnes üliõpilase pileti puudumises ja "meil on suur grupp tulemas" jutus. Kuigi ega seal midagi vaadata ei ole ja maa all viibitakse maksimaalselt 10 min - siis on ka kõige pikemate juhtmetega tüübil kopp ees. Põhjus lihtne - sind lastakse kuhugi "rõdule" kust saad natuke koobast vaadata ja siis jalutad metsa all ning ongi vsjo. Ringi tuuslata nagu muiste - enam ei saa. Aga noh, nüüd on ära nähtud need koopad ja ise-enesest on tegemist väga vahva nähtusega. Sealt edasi Võrru sööma ja siis läks ka ilm ilusaks - enne sadas pidevalt.
kes tahab kõik galeriis nähtavad pildid korraga omale arvutisse downloadida, siis on see võimalik läbi zipfaili kuhu ma kõik pildid 1024x768 mõõdus kokku pakkisin. kliki ja vali "save"; arvutis pakid lahti:
http://usku.planet.ee/minikokkutulek/P6 ... 768%5D.zip
P.S mulle meeldib ka see kole failinimi
http://usku.planet.ee/minikokkutulek/P6 ... 768%5D.zip
P.S mulle meeldib ka see kole failinimi