Hommikul ärkasime vara. Meie pidime minema oma õli- ja Ares õllevarusid täiendama, nii et meie teed läksid juba ühika juurest startides lahku. Kuid leppisime kokku, et kui emmal-kummal midagi juhtub, siis annab sellest teisele ekipaažile koheselt teada.
Leidsime Arese sõbra soovitatud poekese üles ja pärast segakeelset purssimist saime oma õli kätte ning võtsime suuna Poola poole.
Üllataval kombel olid need kiirteed vähe värskemad ja sõit kulges meeldivamalt kui paar päeva varem. Päike säras taevas ja Tšehhi tundus juba täitsa kena. Eriti kuna kiirtee viis ilusti Poola piirini välja. Ja siis algas Poola – lõputute külade ja linnakeste rägastik.
Esimeses tanklas kus lootsime ka hommikusöögipausi teha osutusime nii populaarseteks, et pärast foto- ja autotutvustussessiooni tankla omanikele pidasime targemaks edasi liikuda, muidu oleks Mini nende tankla liiga ära märgistanud
Poolas on mingi eriline komme teha maanteedele valgusfooriga ristmikke, nii et pidevalt tuli 110 pealt nulli pidurdada ja siis jälle 110-ni kiirendada. Igavuse üle muidugi kurta ei saanud.
Söögipausi tegime alles pärastlõunal järjekordses suures tanklakompleksis kus sai keha korralikult täis pargitud ja väheke jalgu puhatud ning eemal maanteel möödavuravaid masinaid vaadatud. Kui oleks teadnud mis meid ees ootab, poleks vast nii kaua puhanud.
Olime vaevu kilomeetri või paar sõitnud, kui niigi juba teeremondi tõttu allesjäänud ühel sõidurajal tekkis ummik. Ja ikka selline päris ummik, kus sa tiksud ja seisad, tiksud ja seisad ning vähemalt endale tundub, et lõputult. Kuna pageda polnud kuhugi, siis tiksusime ka meie seal suurte veokate vahel. Üks hetk panime kaameragi tööle, et seda autoderongi jäädvustada. Järjekordsest orust üles tiksudes juhtus see mis juhtuma pidi – Mini suri välja. Kergelt ülesmäge minek, kuhugi mahapöörata pole kuna olime oma ühe reaga parasjagu vastassuuna vööndis. Võtsin siis niipalju paremale tee keskel asuvale mururibale kui sain ilma teetöölisi segamata ja asusime käivitama. Kuna tee läks kergelt ülesmäge, siis käima lükkamine ei tulnud kõne allagi. Sel ajal kui ma starterit käiasin jõudsid paar rekkat meist mööda pugeda. Iga kord oli tunne, et nüüd sõidab oma käru tagumise rattaga üle Mini vasaku nurga…
Õnneks saime Mini enne järjekordse rekka möödumist käima ja pugesime tiksumisvoolu tagasi. Vahemärkusena niipalju, et kodus avastasime, et see meie väikene intsident on ka ilusti liikuvale pildile jäänud
Kõik need lõputud külakesed ja teeremont tähendas seda, et me jõudsime Varssavisse enam-vähem tipptunnil ja kuigi me olime oma teekonna suunanud võimalikult linna servast, sattusime ikkagi ummikutes linnatänavatele.
Olime just asunud Varssavi tänavaid läbima kui Ares helistas. Selgus, et temal on Varssav juba seljataga ja umbes 100 km kaugusel Varssavist nokitseb juba tuttava kütusepumba juhtme kallal, kuid midagi hullu ei pidavat olema. Vähemalt nüüd teadsime, et temaga on kõik OK ja kui kaugel ta meist umbes on.
Varssavi ummikud tuulevaiksel ja lämbel suvepäeval ei tähendanud midagi head. Pingsalt hoidsin silma peal temperatuuri näidikul ja kui me ühe kaugel ees olema pidanud foori järjekorda toppama jäime, kus iga tsükliga liikusime vast paari-kolme auto võrra edasi, aga ristmikuni oli paarsada meetrit, siis hakkas tempi seier vaikselt tõusma. Esmalt üle keskmise joone, siis juba 2/3-diku peale… paar fooritulukest veel ja näidik oli juba kolmveerandi peal ja minu ainuke lootus oli, et ehk saame ennem ristmikult minema kui auto keema läheb. Paar viimast valgusfoori tsüklit enne meie pääsemist hakkas seier juba punase peale ronima. Ainuke positiivne mõte tol hetkel oli, et näe – tempi andur ikkagi töötab!
Kuid see oli ka ainuke hale lohutus. Foori tagant pääsenud, otsisime üles esimese tankla ja ma asusin käepäraste vahenditega kapotialust jahutama.
Kell oli selleks ajaks juba 5-6 vahel ja ajusopis hakkas idanema mõte, et me ei pruugi ühe otsaga Jõhvi välja sõita. Kuid veel oli vara seda mõelda. Auto maha jahutatud ja tangitud, jätkasime Varssavi tänavate vallutamist. Loomulikult sattusime teeremonti ja ummikutesse, kuid õnneks tempi andur enam kordagi üle 2/3ndiku ei tõusnud.
Kui olime linnast pääsenud, hingasime kergendatult ja teekond võis jätkuda nii hästi kui see Poola „Koleijnidel“ võimalik oli.
Päike vajus aina madalamale ja meie üritasime teel olnud kartulivagudesse Miniga mitte päris ära kaduda. Õhtused Poola linnakesed olid kohati päris elavad ja ühes järjekordses linnakeses tanklapeatust tehes jagus taaskord auto uudistajaid ja rõõmsaid nägusid. Päike oli selleks ajaks juba peaaegu loojunud.
Viimased umbes sadakond kilomeetrit Poola-Leedu piirini kulgesid suhteliselt aeglaselt, kuna veoautode poolt olid teed väga roopasse sõidetud või lihtsalt auke täis ja kohati üleval olnud 50 ala märgid väärisid oma asukohta.
Piiriäärsed alad olid juba eelmisest korrast tuttavad ja hea oli Kristjaniga meenutada kuidas me kaks aastat tagasi just selle sama kollase Mini nimel teise suunda sõitsime.
Poola-Leedu piiri ületasime pilkases pimeduses ja loomulikult ei pääsenud me kohe ka miilitsatest. Nii läpaka GPS kui väike GPS näitasid 90 ala, aga meile raiuti, et ei, see on asula. Igatahes tuli nendega natuke „vestelda“. Samal ajal võeti juba järgmine, seekord rekka, rajalt maha. Miilitsate juurest ära sõites otsisime esimese tankla, täitsime paagi taaskord bensiiniga ning vaatasime ka endile üht teist hamba alla ning teekond võis jätkuda.
Leedu sõitsime tõesti ühe hingetõmbega läbi, peatudes vaid tankimiseks. Kuid kell oli hiline, või siis varajane, sõltub kelle mätta otsast vaadata ja kuna meie õlivarud olid otsakorral oli selge, et mingi hetk peame vähemalt väikese peatuse tegema, korraks silma looja laskma ning siis pärast ärkamist viimase õli sisse panema ning kodu poole edasi sõitma. Vahepeal ehk kusagilt õli juurde ostma.
Seega otsustasime, et veame end Lätti välja ja siis puhkame, nii jääks koju sõita alla 500 km. Leedu-Läti piiri ületasime sekeldusteta, kuigi kohalik politsei suunas meie auto poole kahtlusava taskulambivihu. Aga ei tea kas Eesti numbrimärgi või auto väiksuse (no mis salakaupa või illegaale sa ikka Minisse peidad
) tõttu ta meid kinni ei pidanud.Esimest Läti tanklat ei pidanud õnneks kaua ootama. Silmalaud olid rasked ja kuna päike hakkas juba üle silmapiiri ronima, siis oli eesmärk enne suurt valget korraks silmi puhata. Parkisime oma Mini rekkade vahele, otsisime üles magamiskotid ja soovisime üksteisele head und ning sättisime end Minis magama.
ja sellest võiks saada samasugune tore traditsioon nagu Miniklubi Suvepäevad 
