Laevasõit oli vahva. Laev oli suur - autodekil oli 6 rida rekkaid kõrvuti näiteks ja laev oli imelik. Kuna La Manche oli suurte tuulte meelevallas, esines seal keskmisest suuremaid laineid. Vahused otsad ja laev õõtsus päris arvestatavalt. Minul igatahes jõudis juba alguses süda läikima hakata. Aga just siis teatas laevakapten, et "in a few minutes we are turning on stabilizers" in a few minutes läbis laevakeret tugev raputus ning oh seda imet - kõikumine kadus. no mitte ei kadunud täielikult, aga jäi vaikseks. ülevalt dekilt alla vaadates tuvastasin, et mingid torud veepiiril puristavad hullult vett välja
) Igatahes, maabunud reede õhtul kell 21:00 Dunkerques algas pihta selle tripi "hulluse" osa. Ma polnud ikka veel kindel, kas ja kuidas Tallinna saada ning selles selgusele jõudmiseks hakkasin lihtsalt sõitma. Võtsin suuna Bruxelles sildil näitava noole suunas. Printisin omale maps.google.com aadressilt välja gloobuse koos juhistega "pööra siia-sinna" ning seda üritasin üldjoontes ka järgida. Tuul oli ülikõva ja sõita oli raske - külgtuul mõjub sellele autole kõvasti. Tee oli märg, aga ei sadanud. Veel. Esimese tankimise viisin läbi Prantsusmaal, pärast ca 100 km sõitu mandril. valik oli vale, sest kõik inglismaa kallist bensiinist pimestatud autojuhid olid selles tanklas bensiininälga kustutamas. järts 20 min, et tankima saada. aga ma ei riskinud punase peal hoida näitu. Kohe pärast tankimist hakkas sadama rahemoodi lund. sellises pudrus sõites pidin keerama ühest kohast ära Oostende-Brüsseli tee peale, kuid miskipärast sattusin ninaga Oostende poole, mis loomulikult tähendas seda, et ma taipasin seda alles Oostendesse jõudes. Sadu oli muutunud vihmaks ja kuna Pille ütles, et see on lahe linn, sis parkisin auto ning tegin 20 min tiiru. Öösel ilmselt see linn oma võlusid välja ei näidanud, aga jalutuskäik vihmas kulus ära ikkagist. õnneks oli Oostende tollest keerakust ainult 13 km, seega 26 km vastu taevast. Jätkus emotsioonitu ralli Brüsseli poole @ 100 km/h = ~65 mph. tunne oli umbes selline, nagu möirgaks kinnise suuga võimalikult valjusti ja võimalikult kõrgelt. Selle suure maantee pealt pidin keerama Antwerpeni peale, õnnestus kenasti. Vihm läks üle lörtsi-jäätükkide seguseks sajuks, nähtavus halvenes oluliselt - ca 100 meetrini. Antwerpenini oli suht palju ja vahepeal jõudsid masendusmõtted pähe tulla seoses ees ootavate kilomeetritega (ca 2100). Jõudnud Antwerpeni külje alla, sõitsin silm krillis ja nina esiklaasis, otsides R1 ümber linna ringi. Nina esiklaasis, sest lumesadu oli nõnna tihe, et ma nägin u 50 m kaugusele ainult. Samas esiklaasi nännutamine ei aidanud ja uhasin õigest mahasõidust mööda ja maandusin Antwerpeni kesklinnas. Vot see on kloaak
eks see oli veel äärelinn, aga teed olid halvad ja raputas kõvasti, ridu oli palju, tasandeid ka palju ja nii ma seal sõitsin, 60 mph, ise midagi nägemata, omamata vähimatki aimu, kuhu minna jne. Kuna R1 pidin pöörama paremale, siis hoidsin ka siin parematesse harudesse. Minu sõit nägi välja selline, et kuna kaardilugeja ja salongivalgus puudusid, siis aegajalt tegin omale mobla valges järgmised 4-5 pööramist selgeks ja siis sõitsin nii. Aga seal polnud võimalust seisma jääda (nuh, mitte päris kesklinn, u nagu meil mingi lennujaama kant vist ja järvevana?) ning seetõttu pold mul tegelt õrna aimugi, mis edasi saama pidi, sest toda ma pold veel vaadanud. Õnneks läks lumi üle vihmaks ja nähtavus paremaks - nii ma silmanurgast R1 silti nägingi ja sinna keerasin. Järgmisel hetkel olin jummala õiges kohas ning tegin omale järelduse, et vähemalt peale tükkiva une tõrjel oli eelnenud võimlemisel oluline roll. pean ütlema, et kogu reisi hulluselt teise koha teed olid seal antwepeni ümber - raputab, augud, märgistamata ja liiklust kui palju (mingi N kellaaeg öösel 12 paiku äkki?). Järgmisel hetkel olingi väiksemat sorti ummikus. autod liikusid ca 15 km tunnis, sest tee oli kaetud paari cm paksuse rahekihiga. 3 rida kiirteed, 2 neist autosid täis, lendas vasakust reast kiiresti mööda MB Sprinter buss. Mul olid aknad lahti, et ennast värskendada. u 10 sek hiljem kostus eest rehvihäält ja siis kümneid krõmpse. Liiklus seiskus hetkega, mingi minuti pärast lendasid paremalt mööda polla-kiirabi ja mingi feuerwehr. 15 min seisu ja hakati autosid paremalt mööda aitama. ca 400 meetrit kiirteed oli autojuppe ja autosid täis - arvan, et paarkümmend näritud autot oli - ei lugenud täpselt. see mersu oli mingi jeebiga kokku virutanud, tee peal oli 2 laibakotti. Mina aga kimasin rõõmsalt edasi... Lähenes Holland. Emotsioonid 0 ja pigem unised. Sadas lund ja liiklust oli jubedalt vähe. aegajalt pistsin kätt aknast välja, püüdsin lund ja määrisin näkku. Ca 10 km enne Venlot (holland) tuli jube uni peale ja pealegi oli lumesadu nii tihe, et näha polnud ei ööd ega mütsi. tõmbasin samasse kiirtee serva, täitsa ikebana sisse ja piirde äärde ning sättisin end magama. äratuse panin 45 min pärast ja täpselt siis ärkasingi - jahe oli ka veel. Sõit jätkus. Kusjuures peab ütlema, et selline pisike uni on äärmiselt kosutav. Vahepeal jõudsin saksamaale, läbisin Ruhri piirkonna (vt see hunnik linnu kaardil - Düsseldorf jt), kusjuures sinna peab kindlasti kunagi öösel pildistama tulema. Tehased, korstnad, aur, kivisõe, gaasi lõhn ja erinevad valgused. JUBEILUS! aga ma ei julgenud kiirtee ääres seista - pealegi sadas vihma. Kõik oli muretu ja rutiinne kuni Dortmundini. Sealt oli vaja saada A1 kiirtee peale, mis läbi Hannoveri Berliini viib, kuid õnnestus liiga vara kiirteelt maha keerata (märkasin Hannover silti ja keerasin, aga tegelt oli see mingi pseudo...). kell oli 5 hommikul, kergelt aimdus päevavalgus ning avastasin ennast Dortmundi äärelinnast, elumajade vahelt. Tänavanimesid ei olnud ja kelleltki küsida ka ei olnud ja kõik see hullem, et tuldud teed tagasi ka minna ei osanud - no tõesti ei saanud aru, kust ma sinna prantsatasin. Tagatipuks kadusid suunatuld ära ning kaitsmed osutusid korrasolevaks. Seega troubleshootimiseks tuju, aega ja võimalust ei olnud (ikka räme vihm). Nuh, siis käitusin nagu Antwerpenis, hoides frankfurdi lennujaama peala, sain sealt urbaniseerunud mulgust välja ning järsku olin tagasi sellel kiirteel, kust vales kohas maha keerasin, ainult et tagasi tuldud suunas. kusjuures juba Richard inglismaal ütles, et hoia lennujaama siltide järgi - see miskipärast aitab teed leida. Igatahes tegin mina ühe kiire pöörde tagasi keelatud kohas (mingi "notlauf" mulk oli piirete vahel) ja sain pärast pooletunnist agooniat A1 tee peale ning näitas kenasti Hannoveri suunas. vrumm jätkus. endiselt vrumm, vihm vähenes, aga vahepeal oli rahe. Tee oli enneolematult libe ja mul suvekummid. uhasin kuni tankimispausini kusagil hannoveri ja dortmundi vahel. sealt ostsin ühe võileiva (1 söök pärast laevas ostetud £ 6 võileiba) ja koola. Hannoveri kandis hakkas näitama Berliini - hoidsin sinna. Berliinini oli masendavalt palju maad. ca 200 km enne Berliini üllatas ilm jälle meeletu lumega. umbes nagu eile Tallinnas. Kiirteel jäi elu suht seisma seetõttu (ca 50 km/h liiguti (hommikune aeg, liiklust juba palju) ja mina olin niigi ajaplaanist ca 3-4 h maas. Lumesadu läks liiga tihedaks ja siis oli aeg taas tunnike magada. Kuni külm hakkas, panin und. Siis sõitsin värskena edasi. Jätkus nii... Berliini kõrval asendus kõik vihmaga. Suunatulesid mul endiselt ei olnud, kusjuures kiirteel oleks neid ikka VÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄGA vaja. Kojamehed hakkasid vedru häält tegema - ju nad ei olnud harjunud miski 12 h järjest vehkima. pärast Berliini tõstsin kiiruse ca 70 mph peale, vahepeal lasin natuke ka 80 mph. Aga sis oli autost kahju ja lasin 60-65 edasi. Poola - Tallinn oli ekstraekstreem.
Tankisin kohe piiri lähedal mingis suvalises nurgataguses tanklas paagi täis ning oli kohe tunda, et see oli kehvem, sest jõudu jäi vähemaks. juba alates piirilt sattusin ma "avasta-poolamaad" tee peale ehk siis mitte kiirteele. väga hull see polnud ja liiklust oli vähe, aga kuna tunni aja seal liikumise keskmine kiirus jäi alla 70, siis otsustasin kiirteele minna, et ikka pühapäevaks koju ka jõuda. Pealegi, suuremas osas oli see küll hea, kuid täiesti ootamatutes kohtades olid "mädad" kohad ja seal oli tee hull. Poolakad on legendaarsed möödasõitjad ja ma ei saa aru, miks seda Eestis ei harrastata. Teed on piisavalt laiad ja mitte kellelgi ei ole ohtlik, kui äärmised kõrvale tõmbavad. Kiirtee aga oli pettumus. Vaatasin rõõõmuga, et sedapidi saab kuni varssavini ca 400 km sõita ja reklaamis, et on tasuta, aga kui korra sellele "tasuta" teele keeranud olid ja miski 50 km sõitnud, siis akkas tasuline osa pihta. ja nii pidigi maksma 3 x 11 slotti. no okei, vähemalt saan rutem koju - mõtlesin. Aga siis ohhooo pele, sai äkki kiirtee otsa. just täpselt nii äkki, et ees oli sein ja mine paremale või vasakule. haakisin ühe leedu rekka taha, kelle sabas siis 100 km/h mööda autolaiuseid poola teid warssavi poole sõitsime. ja 130 km oli sealt veel varssavisse. Ilmast rääkides, siis poola kiirteel 2 h oli kuiv ja päikeseline ilm. ülejäänud aeg oli vihmane. ja kiirteelt kuni varssavini oli lihtsalt märg. vahepeal oli uus öö peale tulnud - sellest saate aru, kui ebaproduktiivne oli ca 500 km Poola läbimist - kogu valge aeg läks selle peale. enne varssavit pidin taas tankima ka - paak polnud küll tühi, aga mul oli karvane tunne, et varssavis võin ära eksida ja pärast varssavit pidi hakkama kogu reisi kõige hullem osa. varssav on kloaak. teed on hullud, ühes kohas olid trammi või rongi vms rööpad tubli 5-10 cm teepinnast kõrgemal - kõik sõitsid 1 km/h üle. täiesti suvalistes kohtades on pea suurused augud tee sees... liikls on tihe. aga taas aitas "teeme-midagi-millest-üldse-aru-ei-saa" ja äkki olin õigel teel - teel Bialistokawhrkdbakdi poole. siis haarasin veel ühest leedu bussist kinni ja saingi varssavist ilma eksimata ja probleemideta läbi. auto sai küll kõvasti haiget neis aukudes ja esisild hakkas kolisema + ratta tasakaal lasi jalga. pärast varssavit bialistoki (ei mäleta kirjapilti) poole oli paha tee. umbes nagu tallinnast keilasse läbi harku, selline tee, aga kohati üllatavate löökaukudega ja siis hakkas lund ka sadama. B on suur linn - alguses plaanisin seal magada, aga siis otsustasin, et sõidan edasi, sest und ka polnud ja pealegi taheti esimeses öömajas 60 eur saada. siis saatsin nad pepusse ja rohkem ei uurinud. võtsin suuna augustowi poole ja vot see oli tee, mida ei saa via balticaks nimetada. Kitsas! no nii kitsas, et kui rekka vastu tuleb, siis tõmbad ikka väga kõrvale ja rekka laseb ka teepervel. mäed üles-alla ja kurvid. mets, palgivirnad kahel pool teed aegajalt. ja sadas lund. vot see oli kõige hirmsam sõit, sest tees olevaid auke ei olnud näha ja öösel miski kella 2-3 paiku oli seal PALJU liiklust. nägin esimest korda eesti numbriga autot
leidsin ühe parkla ja magasin seal 2 x 1 h, sest lihtsalt lumesadu oli tihe, tee libe ja tundsin, et ei taha edasi sõita. a siis hakkas jahe ja sõitsin edasi. Augustowisse jõudmine tähendas tee paranemist ja tuju paranemist ning suwalki tuli nigu niuhti.... kõik kes reisinud euroopast maismaadpidi, teavad ilmselt, milline kergendus on jõuda balti riikidesse. pärast poolat on see tõsiselt justkui tsivilisatsioon. tee läheb heaks ja mets lõpeb otsa. see on sõnulseletamatu kergendustunne. Leedus sõitsin öösel miski 4-5 paiku, ehk siis hämar oli ja meeletu uni tuli peale. magasin jälle 2 x 0,5 h erinevates kohtades. Sõit käis tunde järgi ja kaarti polnud enam vaadata vaja - nii kodune ja hea tunne oli. Leedus tankisin 10 l ja ostsin võileiva ja avastasin, et pole 3 päeva pastlaid jalast võtnud. tegin seda ja elu oli maailma kõige ilusam
siis tuli läti. põhimõtteliselt võis juba kodu lõhna tunda ja eesolevad 400 km to tallinn ei olnud miski mure. tunne oli selline, et nüüd võib auto ka katki minna - kasvõi lükkan koju! lihtsalt nii lähedal oli kõik... riiast tallinna poole pööramine ja alla 300 km tallinnani pani lausa naerma. und polnud, kõik oli timm, sadas lund. seda peab ütlema, et Riia ringtee on sama hull kui varssav. õnneks sõitsin seda valges ja ühtegi mammutauku ei neelanud. kuna vanaema-vanaisa on pärnu külje all, põikasin sinna ka sisse. kell oli 13 00 ja sellega lugesin reisi lõppenuks. just sel hetkel avastasin, et ma ei ole suurt midagi söönud alates neljapäevast ning elasin ainult energiajoogi ja mõne võileiva peal. muidu ei saanudki aru, aga kui vanaema kaks kilo endatehtud kartulisalatit ette pani, siis kadus see nagu muti auku ja ma sain aru, mida tähendab nälg ja nirvaana. tegin kohvi ja asusin tallinna poole teele. siinkohal tahaks ära märkida, et alates pärnust oli ilm selge ja tee puhas. sõita oli ÜLILIHTNE. kuid samas tõrvatilk ka meepotti - ma sõitsin terve euroopa läbi ilma ohuolukordateta... ja pärnus päästis ainult minu tähelepanelikkus austini parema külje (kõrvalteelt tahtis sisse sõita, aga ma keerasin vastassuunda) ning tallinnas jäid loetud sentimeetrid puudu, et üks oleks mulle tagant sisse sõitnud - palju õnne teile eestlased. teadke, et kui keegi peaks selle kollasega midagi tegema, siis võin rünnata ja ei vastuta oma tegude eest. keep away.