Tere
Juhhei, olen nüüd õnnelik klassikalise Mini omanik. Ilus sinine teine ja mis kõige tähtsam - sõidab. Minu, kui suhteliselt tehnikavõõra inimese puhul on see üks tähtsamaid omadusi auto puhul. Oleme perega olnud Mini fännid juba mõned aastad ja lõpuks sai nüüd otsustatud tõelise Mini kasuks. Sai vaadatud piiri taha ja otsitud ka Eestist ning ühel hetkel (minu suureks imestuseks) oli Auto24 korraga müügis 3 Classic Mini. Eesti kohta ikka suur valikuvõimalus

. Peale proovimisi ja mõtlemisi sai otsustatud Janno auto kasuks. Miks see auto? Kõigil kolmel olid omad head ja vead - kes vajas rokem putitamist ja kes oli kallim. Sai siis valitud tõenäoliselt kõige vähem putitamist vajav auto (ma vähemalt loodan

) Auto ajaloo kohta saab lugeda siit:
http://www.miniklubi.com/foorum/viewtop ... f=10&t=973
Kõik küsivad :mis tunne on? Lahe tunne on, veidi ärev ka (äkki hakkab lagunema).Aga noh eks ma valmistasin ennast ette, et hobiauto juurde käivad õlised näpud.Tegelikult on see samuti asja lahe pool - suurte poiste mänguasi. Janno tahtis soliidse müüjana enne müüki mõned remonditööd ise ära teha , aga ma ei lasknud

.Esimesel päeval mul näpud nii sügelesid , et tirisin suht asjatuna seisnud tööriistakohvri välja ja vahetasin esimese asjana esitulede pirnid ära. Oi ma olin endaga peale seda rahul (pistik oli ära põlenud ja mõned kruvid osutasid väga visa vastupanu).Selle töö käigus sai kiiresti selgeks esimene õppetund, et vana ( suhteliselt) auto puhul peab majapidamises olema *roostesurm* , millega kruvisid lahti sulatada. Tööd tehes tuli meelde, kuidas kunagi ammu sai VAZ 01 roostega võideldud ( oli selline 72. aasta eksemplar). Aga hästi sai tõrjutud, praegugi sõidab see Siks veel äia käes
Põhiline on ikkagi sõidurõõm. Kui Janno auto ära tõi oli loomulikult vaja kiiresti sõitma minna. Enne seda elasin läbi episoodi ameerika telešõust , kus üks neiukene, peale auto nägemist, hakkab karjuma a la oi mai gaaaad, pööraselt ringi jooksma ja seletamatuid häälitsusi tegema. Ei tea kuhu on kadunud eestimaine rahulikkus? Kas välismaine TV on rikknud meie laste psüühika?

Peale seda etendust pakkisime end autosse ja sõit võis alata.Vahemärkusena olgu öeldud, et Mini osutus seest üllatvalt ruumiks autoks. Esimene imelik tunne tekkis sellest, et kõik vahtisid. Ei tea kas jällegi rahvuslikust eripärast tingituna püüdsime mitte väga sellele reageerida, vahtides pingsalt ainult enda ette.

.Loodetavasti läheb see üle. Teine imelik asi oli see , et kõigil autosolijatel oli kogu sõidu jooksul totter naeratus näol ja muudkui itsitasid - nagu pooletoobised. Tundub et seda autot võib kasutada stessimaandajana ( stressipalli asemel ).Imelik on see klassikaline Mini.

ANOTHER day. Another ADVENTURE.