Minil oli tegus hooaeg, aga palju sellest rääkida ei ole, sest see oli kalla ja talla stiilis. Ainult lõpu poole kui niiskemaks ja külmemaks läks, hakkas daam iseloomu näitama ja pisikesi väljakutseid tekitama. Need aga kuuluvad ilmselt iga miniomaniku igapäeva juurde.
Igatahes hooaeg sai nüüd lõpetatud ning järgmisel nädalal viin mini käruga ca 40 km kaugusele kuiva-soojemasse talvekorterisse. Miks käruga? No nüüd ta siis ei toimi enam. See 40 km on just selline kaugus, et kannatab ka rahaliselt käia aegajalt nokitsemas. Ja nokitsemist on, sest tegelikult lõppes hooaeg natuke vägivaldselt - muidu võinuks natuke veel sõita. Kilomeetreid kogunes pea 4000 km sel hooajal.
Igatahes probleemidest väärivad mainimist enamjaolt kosmeetilised asjad: nt pritsis ta pagassis olevad asjad permanentselt poriseks - lombid ja vihmased ilmad ei olnud just mugavad. ning jalgealune oli märg koguaeg, sest ta ei jõudnud kordagi ära kuivada. Ja see kõik tekitas sügiseks autosse nii palju niiskust, et külmadel hommikutel tuleb ennekõike seestpoolt jääd kraapida... Ja ka ilma mootori tööhääleta kostab krõmpsutamist - see on sõber R. Ooste.
Ja kütust hakkas ta külmade saabudes võtma ca 10 liitrit sajale, mis on paha. Lisaks ei hiilga ta eriti sõidusujuvusega (et mitte öelda sõidetavusega) ega dünaamikaga külmadel hommikutel külma mootoriga.
Ja tuled töötasid kuidas jumal juhatas. Vahest piisas ise jumalaks olemisest ning sõrme aktiivselt kaitsmekarpi toppides õnnestus ka tuled tagasi saada. aegajalt sai särtsu ka, aga see lisas vürtsi ja ergutas õnneliku autoomaniku enesetunnet.
Nüüd hooaja lõpetuseks jäi vasakpoolne suunatuli sisse. Vahet pole mis asendis on kang - kohe kui süüde sees, siis vilgub. Gaasi vajutades vilgub kiiremini ja tühikäigul flegmaatiliselt. isegi kaitsme välja võtmine vilgutamist ei lõpeta, seega on viga vist tõsisem kui alla andnud relee. põnev igatahes ja elektrikaladest saab talvel mu teine eriala.
Umbes mõni kilomeeter pärast suunatule vilkuma jäämist kadus ära tahhomeeter. Ja siis kadusid ära kojamehed ning kaitsmekarbis susimine enam neid elule ei äratanud. Positiivsema poole pealt hakkas taas tööle möödikutepaneeli taustavalgus, mis millalgi augustis ära läks. Vist käis puhkusel
Mingi hetk piilusin auto alla ning avastasin, et miski tolkneb. Mootori tagumise poole peal, juhtme otsas; nagu oleks tükk metalli, aga nagu ei ole ka
kahjuks on auto äravajunud vedrustuse tõttu nii madal, et sinna alla ei näe. Huvilistele teadmiseks, et karter on 9 cm kõrgusel maast, poolraami tagumine serv natuke madalamal. Igatahes juhi jalge all, kui vaip üles väänata ja nimetissõrm tugevalt vaiba all haigutavasse auku suruda, siis saab asfalti katsuda. sõidu pealt ei soovita proovida.
Aga muidu on mini tore auto ning need pisikesed ebamugavused lisavad vaid väljakutset. Eks nüüd talvisel ajal saab mini hingeeluga tihedamalt tutvuda. Välimuse sai üsna odavalt ning üsna lihtsalt talutavaks juba suvel, nüüd selle talve jooksul tahaks suuremad augud all pool kinni saada ning välimuse ka 5 m kauguselt vaadatuna "roogitavaks".
Eriti tore on aga see, et kogu selle päris suure läbisõidu peale ei pidanud kordagi õli lisama, mis annab julgust hinnata mootori jätkusuutlikkust pigem ... jätkusuutlikuks
Ja veelgi enam - hoolimata kergest leemendusest mootori põhja all (käiguhoovastiku simmer), ei täheldanud ma vähimatki õli taseme langust. Nagu ma ta juulis täitsin - maksimumi kriipsuni - nii on ta ka nüüd. Seega mootor on hea; sumps on hea; rehvid on head ...
iseloomuomadustest rääkides tasub veel mainida luust läbi käivat pidurite vilinat ning imelikke kolkse ja krönkse, mis aegajalt esisillast kostavad.
