…
4. august, Teisipäev, Prantsusmaa
Kuna meil olid tasulised teed välja lülitatud, siis Luksemburgist Pariisi sõitsime meie endigi jaoks üllatuseks läbi Belgia.
Üks huvitavamaid orge enne Prantsusmaale jõudmist:
Prantsusmaale sisenesime juba läbi „tuttava“ rohtukasvanud kunagise piiripunkti:
Prantsusmaa maastik mis meid sellel teel ümbritses ei olnud väga eriline. See oli küll vormiküllasem kui Eestis, kuid mitte nii künklik kui oli Saksamaal:
Sellest tulenevalt möödus päev suht rahulikult.
Põlvissaati „lumes“ on ikka parem kui varbaidpidi „kuses“
Rakveres on Tarvas, Prantsusmaal maantee ääres nägime aga sellist seale püstitatud mälestusmärki:
Üks päris kitsaste ridadega teelõik
Siin pildil on taamal näha Pariisi oma üüratutes mõõtmetes:
Samas lähedal asus mingi Peugeot Citroeni tehas/ladu:
Pariisi eeslinnadesse jõudsime ilusti tööpäeva lõpuks, nii umbes kella 17 paiku ja siis algas üks pidu ja pillerkaar. Pariisi tipptunnil pargimaasturi ja selle järel veereva haagisega on üks ütlemata põnev kogemus, rääkimata tunnelitest, mis maa all hargnevad ja omavahel ristuvad ning loomulikult ei ole GPS-l maa all levi. Üks selline tunnel tuli läbida 70 km tunnikiirusega ja seal sai tõesti lihtsalt ehku peale mindud ja tunnelilabürindist lõpuks väljudes hoidsime kõik hinge kinni, et kas GPS lausub oma mesimagusa häälega „Kas kalkuleerida uuesti?”.
Kuid mingi ime läbi olime suutnud tunnelis valida õiged augud kust läbi pugeda ja jõudsime välja just sinna kuhu pidime. Kuigi Pariisis sai nii mõnigi kord seda väljendit kuuldud.
Mini!
Ühel väikesel kesklinna tänavakesel oleks olnud võimalus korraga pildile saada 3 Mini, aga kahjuks märkasime seda suurepärast kaadrit alles tänavaotsast möödudes ja kohalikud poleks vist väga rõõmustanud, kui me oleks keset tänavat seisma jäänud ja Minisid pildistama läinud.
Teekond kesklinna, kui peamiste vaatamisväärsuste juurde, kujunes üle ootuste pikaks, aga lõpuks jõudsime kohale
Pärast pikka otsimist, mille sisse jäi ka eelmainitud 3 Mini kaader, leidsime kogemata jõe ääres parkimiskoha kuhu haagisega ilusti ära mahtusime.

NB! Auto paremad rattad ei ole joonel mitte minu laiamisest, vaid see parkimisriba oligi nii kitsas - vasakud rattad olid vastu äärekivi. Selle ala tegemisel oli vist kunagi ainult Minide, põrnikate ja inetute pardipoegadega arvestatud
Sellele järgnes tutvumine kohaliku parkimisautomaadiga

mis loomulikult ei lävinud inglise keelt. Tähelepanu võib pöörata ka minu ja venna vahel maas lamavale surnud rotile, neid loomi leidus seal ümbruses ka elavatena ja igas suuruses. Kuna meil olid prantsuse keelega lood kehvad, siis sai abipalvega eemalseisvate politseinike poole pöördutud. Õnneks üks inimene kuuest purssis inglise keelt ja ma sain oma küsimustele vastused. Jutu käigus näitasin suuna kuhu ma auto olin parkinud ja kui politseinik märkas meie auto ees olnud karavani, siis vangutas pead ja ütles oi-oi-oi, karavan ei ole üldse hea masin Pariisis liikumiseks. Ma siis kiiresti selgitasin, et ei-ei-ei, karavan ei ole minu oma, minu auto on karavani taga. Targu jätsin ütlemata, et autol haagis sabas on, muidu oleks mulle seal samas vist tursked sellid ühe pikkade käistega valge särgiga järgi kutsutud
Pariis osutus seekord üllatavalt meeldivaks ja positiivseks linnaks. Igasugune kauba pähemäärimine ja inimeste tüütamine oli koondatud ainult suurte vaatamisväärsuste juurde ja mujal sai täitsa inimese kombel jalutada. Kuna me jõudsime Pariisi õhtul ja ajagraafik oli niigi pingeline, siis me ainult vaatasime mõnda kuulsamat vaatamisväärsust ja kusagil sees ei käinud.
Piltidelt on näha, et kui me alustasime oma jalutuskäiku veel valges, siis Jumalaema kiriku juurde jõudsime alles pilkases pimeduses:

Selle viimase pildi tegemiseks tuli mul kirikule ja kogu kvartalile mingi 5-6 korda ring peale teha, kuna peatumiskohta oli võimatu leida. Lõpuks pidasin auto nahhaalselt taksode peatumisalas kinni ja ülejäänud ekipaaž jooksis kiiresti pildistama kuniks mina töötava mootoriga neid ootasin.
Sellest lõputust tiirutamisest oli mul juba totaalne siiber ja nii otsustasime teha kiire tiiru ka Eifeli juurde ja siis minema sõita. Meil õnnestus jõuda Eifeli juurde just siis, kui seal see „tuledesära“ peale hakkas:

Sellest tuledesärast on kokku mitukümmend pilti, kuid ma piirdun siin vaid ühega
See rekka:

oli ikka tõeline bling ja masina signaal ei jäänud alla tema välimusele. Vend üritas selles hämaruses rekkat pildistada ja kui juht seda märkas, andis suurest rõõmust signaali, nii et ma pidin vaat et peaga lakke hüppama – hää signaal oli
Nendegi väheste Pariisi vaatamisväärsustega põgusaks tutvumiseks kulus meil mitu tundi ja kui lisada veel hommikune Luksemburgi avastusretk, siis olid jalad ikka päris väsinud. Kuid nägemata oli veel autopedede meka – Triumfi kaar ja sealne ringtee. Kell lähenes juba keskööle ja liiklus Eifelist ja Jumalaema kirikust eemal vähe mõistlikum. Nii parkisime auto ühe Triumfi kaare juurde viiva tänava ääres ja käisime seda imet jalgsi vaatamas.
Kui fotosessioon tehtud, selgus et me peame Tirumfi kaare ringtee ka autoga läbima ja maha sõitma 7. tänavale. Ahah…?!? Prantsusmaal on ju ringteel vähe teised nõudmised kui meil siin koduses Eestis, kuid selle peale ei olnud aega mõelda. Tallinna liikluskogemus tuli prantslastega ringil „võideldes“ kasuks ja vist aitas natuke ka nende jaoks suur must jeep mingi asi sabas veeremas ja keegi otsa ei sõitnud ning ka mul õnnestus teisi vältida. Seitsmenda tänavaotsa otsimine läks ka rohkem ehku peale, kuna selles liikluskeerises ei olnud minul aega tänavaotsi lugeda. Vend siis kõrval vaatas ja arvutas ning siis hüüatas, pööra sinna, ei-ei juba siia! Igatahes saime jälle kord õigele teeotsale.
Pariisist väljasõit kestis päris kaua ja tekkis juba tunne, et see linn lõpebki alles Calaisis.
Linnast välja jõudes oli kütust alles alla poole paagi, mis tähendas, et teel Calaisi peame kindlasti tankima. Algne lootus öösel veel Calaisi jõuda ja üle lahe sõita hakkas Pariisist välja saamise ajakuluga seoses vaikselt kustuma.
Kui üks lootus kustus kerkis mühinal üles uus – lootus leida toimivat tanklat. Olime jõudnud veerand paagi jagu kütust sõidule kulutada, kuid kõik teele jäänud tanklad olid öösel suletud. Meie jaoks, kes me oleme harjunud 24H tanklate või automaattanklatega, oli see suur üllatus, kahjuks mitte positiivne. Natuke jama oleks olnud kusagil keset põldusid tühja paagiga seisma jääda. Kui kütusenäidik hakkas juba 0-le lähenema ja pardaarvuti näitas maksimaalseks läbisõiduks alla 90 km ei jäänud muud üle kui tuli hakata GPS-s lähimaid tee peale jäävaid tanklaid otsima. Paar esimest tanklat osutusid taaskord suletuks ja oht tee äärde jääda muutus üha reaalsemaks. Viimases hädas õnnestus leida GPSis väike asula, kus väidetavalt pidi olema kolm tanklat. Otsustasime, et kui ka need suletud on, siis lihtsalt ööbimegi ühes neist, hommikul tangime ja sõidame edasi.
Linnakese esimene tankla mingit üllatust ei pakkunud ja nii sõitsime teise juurde. Seal olid lausa mingid tõkked sissesõitude ette tõstetud ja juba tundus, et taaskord ei vedanud ning jäänud oli vaid üks tankla. Tankla juures ümber pöörates märkasin, et kõige tee poolsemal tankuril põleb mingi väike ekraanike. Kuna kaotada polnud midagi, pidasin auto kinni ja läksin vaatama. Ma ei uskunud oma silmi, kui avastasin, et tegu on ainukese automaattankuriga seal tanklas, kus sai sularaha või kaardiga maksta.
Meie rõõmu ei ole võimalik sõnades edasi anda. Nüüd sai paak silmini täis pandud ja etteruttavalt võib öelda, et edaspidi tankisime esimesel võimalusel, kui kütuse seier alla poole paagi langes.
Kell oli selleks ajaks pool kolm öösel ja oli selge, et Calaisi me ühe hooga välja ei sõda kuna me kõik olime väga väsinud. Seega leidsime taas kord ühe väikese rekkaparkla ja keerasime magama.
Jätkub…