Kuna Janno tegi suvepäevadest väga laheda videokokkuvõtte ja pilt pidi rääkima rohkem kui tuhat sõna, siis püüan oma mölapidamatust seekord ohjata.Selle aasta Mini ürituste teema on mul „chill“. Kuigi ausam oleks seda nimetada hilinemiseks, venimiseks, jne. Just see oli ka suvepäevade teema.
Mini pesemine jäi 7. juuli hommikusse, mis tähendas, et Vabakal vurades sain Jannolt kõne, et Minilised hakkavad liikuma, kuna kell oli juba 10 läbi. Ütlesin, et andke minna ja ma võtan järgi. Nii ei hakanud Laagris Maksimarketi parkla poole vaatamagi ja tuhisesin edasi. Sõitsin lubatud piirkiirustega, aga ühtegi Mini ees ei paistnud ja kui Märjamaal veoautode kolonni takerdusin, siis otsustasin jahist loobuda ning teistega Halingal kohtuda. Kui ma lõpuks Automuuseumi ette jõudsin, oli mu üllatus suur, kui seal vaid Madise Mini nägin. Esmane mõte oli, et ega teised ometi MoMusse ei põrutanud. Õnneks ei läinud palju mööda, kui hakkas Minisid kohale voorima. Selgus, et mina jõudsin ikkagi esimesena linnast välja ja teised jälitasid hoopis mind.
Kui kõik olid Minisõidust jalgu sirutanud, asusime Automuuseumi avastama, kus omanik Peeter Kalli tutvustas autosid ja vastas Miniliste küsimustele. Väljapanek on Automuuseumis põnev, aga kahjuks ei mahu kõik autod olemasolevale pinnale, nii plaanib Peeter mõned eksponaadid näitusesaalis välja vahetada.
Kui muuseumituur tehtud, asusime Pärnu poole teele. Mina jäin veel oma Mini tutvustama ja Peetriga rääkima, nii et kui ma ükskord Pärnusse jõudsin, oli esimestel Minilistel lõuna Aleksandri pubis juba söödud
Kuid nii palju kui ma kuulsin, oli söök maitsev, portsud suured ja teenindamine väga kiire. Nii et pean minagi millalgi sinna einestama minema.
Lõunasöögi järgselt tegime väikese kiire tiiru Pärnu rannarajoonis, kus Väike (P)Äike ka kaamerasilma ette jäi:
Seejärel võtsime suuna Haapsalule. Mõnus suvine pärastlõuna Eesti külavaheteedel oli väga lahe. Tegime kütuse-jätsi peatuse Lihula tanklas, kust ära sõites jäi kõrvu Jaanuse Mini kriuks. Aga kuna panime ajama, plaanisin talle seda järgmises peatuskohas mainida. Selgus, et seda ei tulnudki kaua oodata. Väikese sõidu järel tõmbas Jaanus teeserva, mina ja saateaotud samuti. Jaanuse Mini parem esiratas kriuksus ikka korralikult. Õnneks korralikul autojuhil, nagu Jaanus on, oli tal tungraud kaasas ja nii sai auto üles tõstetud.
Natuke pusimist ja nokitsemist ning piduriketta ja katteplaadi vahelt pudenes välja üks kivike ning kriuks oligi kadunud.
Mini ratastel tagasi ja sõit jätkus Haapsallu, kus teistega kohtusime linna piiril olevas Neste tanklas. Tanklast sõitsime läbi linna Kuursaali juurde, kus me Minid üles rivistasime ja väikese pildiseeria tegime.
Teel Kuursaali õnnestus Ksenial oma Mini sumbuti ühe kivi taha kinni saada nii, et miskit lahti kiskus ja sumbuti lörisema hakkas. Kuna Kuursaali juures töökoda avada ei kavatsenud, plaanisime sellega tegeleda ööbimiskohas. Kuursaalis pildid tehtud, sõitsime Selverisse õhtuvarusid täiendama.
Autod hääd ja paremat täis, vurasime Mihkli külalistemajja.
Toad jagatud ja asjad maha pandud algas chill ja grill. Üheks puhkuse osaks oli ka Ksenia Mini sumbuti parandamine ja see oli väga põnev ettevõtmine. Ma ei tea, mida Ksenia tundis, aga kui minu Mini oleks niimoodi külili keeratud, siis ma oleks vist nii mõnegi närviraku kaotanud
Kuna ma eelmine aasta Hiiumaale ei saanud, aga olen alati tahtnud Mini pildistada Ungru lossi varemetega, siis panin Väikesele (P)Äikesele hääled sisse ja sõitsin pildistama ning kohalike vaatamisväärsustega tutvuma. Pilte tegin palju, aga otsustasin jätta vaid paar:
Kui ma ükskord tagasi olin, läksime fotograafiga minu Mini pildistama. Selgus, et kõigi teiste Minidega on väike loodusfotograafia juba tehtud, nüüd oli minu kord. Tagasi jõudsime pärast päikeseloojangut ja tuleb tunnistada, päris head pildid tulid.
Siis oli ka mul lõpuks aeg chillida ja grillda, jalkat vaadata ning saunatada. Varajastel hommikutundidel pugesin minagi lõpuks linade vahele.
Kui mõelda, kui palju meil Miniliste seas lastega peresid on, siis öö möödus ja hommik algas väga vaikselt. Kui ma lõpuks voodist välja sain ja õue jõudsin, tundus mulle, et ma olin üks viimastest ärkajatest. Virksamatel oli hommikusöök, koos majanaabritega, juba söödud ja asuti teele mere randa. Koht oli hommikupäikeses veelgi ilusam.
Mina sain enne majanaabrite lahkumist veel natuke oma Mini tutvustada ja asusin kohalejäänutega päikesesäras maitsvat hommikusööki nautima ning mis siin salata, maitsev ta oli.
Rannalised hakkasid juba tagasi jõudma, kui ma alles söömingut lõpetasin. Kuid siis ei olnudki palju aega, asjad kokku ja minekut.
Mis muidugi tähendas, et kui ma ükskord Mini liikuma sain, ja hoovist välja jõudsin, olid teised juba kadunud. Kuna suund oli teada, siis seekord asusin ka päriselt jälitama. Seda, et Minid liikusid ees, näitas teel kohatud inimeste naeratused ja püstised pöidlad. Haapsalus jõudsin kolonnile järgi ja esimene jätsi-tankimise peatus oli Hapsu Statoilis.
Kuidagi väga dezhavüü ja soojad mälestused
Kui kõik olid omale soovipärase soetanud, asusime teele Turbasse. Kogesin taas, et Minid on ikka väga lahedad autod
Kolonni sabas sõites sai ilusaid Minitagumikke imetletud kuni Turbani välja. 
Parkisime oma Minid Mootorispordi Muuseumi hoovi ja ka seekord soovis üks Mini tähelepanu. Sedakorda otsustas Arese vana Mini natuke jahutusvedelikku välja ajada, kuid nagu olen aru saanud, käitus Mini pärast ilusti.
Kuna jõudsime natuke varem, siis pärast piletite ostmist, saabus ka muuseumi kuraator Arno Sillart, kes tegi meile väga põneva muuseumi ekskursiooni, mille lõpuni pidasid vastu vaid vähesed.
Kui kõik olid lahkunud, jäin mina taaskord pildistama ja Sillartiga juttu tegema ning Sillart proovis ka ralli Tauria replicat käivitada, kuid kahjuks oli aku tühjavõitu ja auto vedu ei võtnud.
Selle Tauria häält oleks tahtnud küll kuulda, aga minu teada tegi Autoleht nädal hiljem sellest masinast loo ja ka videolõik peaks kusagil netiavarustes üleval olema.
MoMu kodulehe piltidelt oli meeles, et kuigi sissepääsu külg on ilus:
siis vana elektrijaama teine külg on veelgi põnevam
Sinna pildistama minek viis mu pilgu muude lahedate hooneteni ja nii tegin seal veel mõned pildid.
Enne Turbast lahkumist ostsin veel muuseumi kohvikust jaheda Borjomi ja teekond Tallinna võis alata.
Taevas kiskus pilve ja vist tuli ka paar piiska, aga õnneks ei midagi hullu. See-eest nägin samal õhtul veel kaht Mini linna peal.
Ma ei saa küll kellegi teise eest rääkida, aga nädalavahetus Minide ja Minilistega, Automuuseum ning Mootorispordimuuseum ja muu tehnikaga seonduv oli minu, kui autopede jaoks ikka tõsine adrenaliinisööst ning jättis mulle mitmeid ilusaid mälestusi. Huvitav, mis tunne oleks pärast Riia või mõne suurema automuuseumi, või koguni autotehase külastust …
Nii et minu poolt suur tänu kõigile osalenud Minilistele, Peeter Kallile, Arno Sillartile ning kõigile toredatele ja positiivsetele inimestele, kellega sel nädalavahetusel kohtutud sai.
