Soetasin oma Mini juba 2008. a juulis, seega pole enam verivärske miniomanik. Mini ostmist ma pikalt ette ei planeerinud, see juhtus üsna ootamatult ja kiiresti. Kolm aastat tagasi oli mul kavas osta oma esimene auto ja kolistasin mööda auto24 ringi, kui äkitselt sattusin oma Mini müügikuulutuse peale. Mulle on alati vanad autod meeldinud, mitte nii väga 70ndate ja 80ndate nurgelised, vaid just vanemat tüüpi kerega, mis kvalifitseeruvad mõiste "nunnu" alla
Seega olin ma nähtust täiesti lummatud ja teadsin kohe, et tahan seda autot. Ja ma olen selline, et kui ma midagi tahtma hakkan, siis ma tahan seda kohe Sai siis müüjaga kohtumine kokku lepitud, aga alles järgmise päeva õhtuks 
Kõik, kellele ma oma suurepärasest plaanist vahepeal rääkida jõudsin, olid selle suhtes natuke skeptilised ja usutlesid, et kas ma olen endas ikka päris kindel. Ema avaldas arvamust, et ma olen ikka nii lapsik ja et selle raha eest saaksin ma ju ka "päris" auto osta Kuid jutud minu väljavalitu ebapraktilisusest olid minu jaoks kui hane selga vesi. Ma olin nii suures ootusärevuses, et isegi magasin öösel väga rahutult Müüja elas Kehtnas ja auto seisis tal maja ees tänava ääres. Ta oli selle millalgi ise Eestisse toonud. Mul oli paar autode osas minust asjatundlikumat inimest ka kaasas, kes sümboolse summa alla tingisid, aga mind üldiselt ei huvitanud eriti, mis need mehed seal omavahel räägivad, ootasin ainult, et saaks juba kodu poole vurama hakata 
Teel Tallinnasse pidas politsei mind kinni, uuris mu dokumente, uuris muiates autot eest ja tagant ning kuuldes, et olen selle äsja ostnud, soovitas mul endale selgeks teha, kuidas mu autol tuled põlema käivad Ülejäänud kodutee möödus vahejuhtumiteta. Kuna auto oli sõidukorras ja silmaga nähtavalt tal midagi suurt häda ei olnud (peale vähese mullitava värvi paremal esitiival), siis sai tal õli vahetatud ja igapäevasõitudeks kasutama hakatud. Seda siiski mitte talvel, sest mul polnud ja pole siiani talverehve, lisaks tundus mulle, et kui veidi rohkem lund tuleb, siis on see auto niikuinii sõitmiseks liiga madal ja loomulikult ma kartsin ka seda, et vesi, sopp ja sool mõjuvad mu niigi siit-sealt roostetavale kallikesele hävitavalt. Nii ma sõitsin temaga kolm suve umbes maist oktoobrini, muul ajal kasutasin ühistransporti (2010. a sügisel sai siiski juba ka teine auto soetatud, uus, tavaline, igav). Eks selle aja sees on ikka üht-teist remontida tulnud, et autot sõidukorras hoida, kuid suuremaks uuenduskuuriks mul vahendeid nappis. Kuni praeguseni Ja nüüd soodustab seda suuremat ettevõtmist muuhulgas asjaolu, et olen leidnud oma teisepoole, kes on lõpetanud TTK-s autotehnika eriala ja juba ka oma 1949. a Pobeda taastamisega käe valgeks saanud. Ta tegi kõik oma auto keretööd ja ka värvimise ise ja see auto näeb täiesti viisakas välja, nii et usaldan oma Mini rahuliku südamega tema kätesse. Kuna eelarve on ikkagi üsna piiratud, siis proovime võimalikult palju ise teha. Minu Mini uuenduskuur sai alguse täpselt nädal tagasi, kui algas minu kolmenädalane puhkus, mille suures osas oma auto seltsis veedan. Auto algosadeks lammutamisele kulus kahekesi kaks päeva (kruve ja mutreid ma ikka suudan keerata). Hetkel on meil käsil keevitustööd läbiroostetanud kohtade uue plekiga asendamiseks (mõistagi ei tee seda mina) ja auto põhja all olnud detailide terasharjaga nühkimine (seda teen mina).
