Tallinn >Tartu >Võru> Postimaantee > Räpina >Värska >Mustjärve >Piusaia >Võru
11. kuni 13. Juuli 2008a.
Ja reedel 11. juulil said Peterburgi maantee Alexelas kokku juba 7 Minit! Algus oli kena.
Nagu Minidega ikka, oli palju tehnilisi probleeme, näiteks ei töötanud kellelgi suunakad või pidurituled. Või puudus tehniline ülevaatus :):) Need õnnetukesed võtsime konvoi keskele ja sõit läks lahti. Piibe maanteed pidi Tartu poole.
Jänedal oli esimene pissipaus ja jalasirutamine.
Kuna aeg ei oota ja meil oli Tartus ettenähtud kellaajaline kohtumine lõunamaa Minidega ning ühte koma teist veel, siis teel pikki peatusi ei teinud ja 18+ saimegi Tartu piiril kokku veel 4 meeskonnaga. Lisaks ootas meid Mikk, kes seekord tehnilistel asjaoludel autoga ei osalenud.
Võtsime 11 masinaga ilusasti riburadasse ja sõitsime Turu platsile.
Kuna Mini omamise põhjuseks on sõidurõõmu ja pideva naeratamise kõrval ka edevus, siis olin klubi jaoks organiseerinud pisukese üllatuse. Turuplatsil ootas meid Reporteri kaameramees ja Postimehe sulesepp.
Võtsime suuna Võru poole ja jõudsime enamvähem ajakavas olles Roosisaarde, Silja Suisa talukesse. Saime endale suure muruplatsi kasutusse, lükkasime sinna autod rivvi ja telgid püsti.
Seejärel läks suur osa rahvast Võru peale hängima. Võrus toimus samal ajal folkloorifestival, aga linn oli pigem välja surnud kui pidutsev. Meid see ei häirinud, maandusime pubis Õlle 17 ja olime seal nii kaua, et meid pidi välja viskama Öösel tagasi laagris, hakkasid osad kodanikud veel autot parandama. Teised üritasid lõkkes liha praadida (tagajärjeks tühjad kõhud ja söestunud söök) ning öörahu enne 04 ei olnud.
Laupäeval pakkus Silja Suia köögis hommikusööki; kõhud täis ja telgid pakitud, läksime Nestesse Minisid söötma. Järjekordselt peab punastamata suu kõrvuni vedama ja mainima, et lisaks enda sõidurõõmule on tõsiselt kõrvust tõstev tunne, kui inimesed jätavad oma kiired tegemised pooleli ja jäävad Minide rongkäiku passima
Võrust sõitsime mööda väga lahedat ja võiks öelda lausa sportliku Postimaanteed pidi Maantemuuseumisse. Ilmselt on igaüks, kes on sõitnud Tartust Võru suunas, märganud Maanteemuuseumi viitasid. Aga praktiliselt keegi sinna millegi tõttu ei jõua. See viga sai siis parandatud ja ma ütlen teile, kellel vähegi huvi tehnika vastu või siis meeldib nõuka-retro teema: minge ja te ei kahetse.
Vaatamist jätkus rahvale muuseumis õige mitmeks tunniks ja seejärel saime loa ajada oma masinad muuseumi kauni õue peale ritta. Ning siis järgnes tõsine fotosessioon.
Pilte tegid nii muuseumikülalised kui loomulikult me kõik ise; autosid sai pildistatud küll üksi, küll omanikud kõrval. Lisaks siis grupipilt kõikidest tuuritajatest ning kirsiks vahukoorel veel tehti katsetus, mitu inimest Mini katusest korraga läbi mahub.
Muuseumi direktriss tuli ka ligi ja lubas tulevikus meile pakkuda tasuta ruume ja tagaaeda suvepäevade korraldamiseks. Muuseum olla väga huvitatud sellest, et me neile oma klubi kaudu teeks promo ja meelitaks sedasi lisakülalisi.
Konkreetselt seal siis läks minu ilus ajakava lõhki ja edasi läks päev improviseerides.
Supid salatid kõhus, jätkasime mööda Postimaanteed, seejärel sõitsime läbi Põlva.
Seejärel juhtus ka tuuri kõige suurem ekstreem – MinuMinil tuli tagumine ratas sõidu ajal alt ära ja veeres autost mööda. Õnneks oli ehmatus suurem kui tekkinud kahju.
Kogu klubi kogunes ruttu kokku, kõige mehisemad parandasid olukorra ja poole tunni pärast saime juba jätkata.
Algselt oli plaan sõita Räpina paberivabrikusse. Aga sain sel päeval veel ühe asja võrra targemaks. Kui orgunnida selliseid üritusi, siis paras doos on 1 kultuuriannus päevas ja 1 loodusega tutvumine. Ning kuna Maantemuuseum oli tõesti muljetavaldav, siis enamuse soovil jätsime paberivabriku teiseks korraks.
Sõitsime Räpinasse ja täiendasime õhtuse telklaagri jaoks söögi- ja joogivarusid. Seejärel käisime Räpina mehe Reinu elamist kaemas; Rein varustas meid samas ka õhtuse lõkke jaoks puudega.
Räpinast sõitsime Värskasse heas usus ja lootuses, et saame seal süüa. Aga tundub, et Eestimaal ei soovita raha teenida: esimeses kohas oli mingi grupp ja meid aeti minema (kuigi nädal varem öeldi, et nad reserveerimistega ei tegele ja me võime julgelt tulla) ja Sanatooriumis paluti meil kas tuba võtta (et siis saab sööma) või sõita PÕLVASSE sööma!
Ma olen küll täiesti veendunud, et tund-poolteist pingutust ja 1 toitlustusasutus oleks 2-3 tuhhi taskusse pannud vähemagi soovi korral. Aga ei soovi, pole vaja.
Ilm oli jätkuvalt meie poolel. Keerasime nina ööbimiskoha poole. Kõigepealt uurisime Valgejärve ja seejärel Mustjärve. Viimase kasuks ka otsustasime. Tõsiselt kaunis koht telkimiseks. Kui ainult võõrastest autodest kostev raadiotümpsu poleks olnud..
Rahvas pani telgid püsti, osad läksid Meenikunnu rabasse uitama, teised tegid lõkke üles ja toitlustus ning töö sektsioonides võis alata.
Peateemaks oli muidugi Mini ja kõrvalteemaks õlu. Lisaks pakkusime Argoga rahvale meelelahutust miniteemale viktoriini näol. Viktoriin toimus ekstreemtingimustes ehk siis keskmiselt peale 3. õlut nii korraldajate kui osalejate poolelt ning pimedas. Aga hästi läks, võiks öelda. Harri sai esimese koha ja auhinnaks Mini mudelauto. Sellise nagu Janno auto on Teiseks tuli Mehis ja tema võitis Italian Job arvutimängu.
Hommik oli suht vesine ja telgid kiirelt pakitud, läksime Setumaale talumuuseumisse.
Pakuti putru ja külma suvist suppi. Kõik sobis, eriti neile kes õlut eelmine õhtu armastasid
Seejärel tutvus rahvas tunnikese sellega, kuidas sealkandi rahvas vanasti elas.Edasi suunasime nokad Venemaa poole. Paarikümne kilomeetri kaugusel oli Koidula piiripunkt. Enne seda nägime meeletult pikka rekkade rida seismas tee ääres. Hea kontrast oli kui me nendest oma punnidega mööda veeresime. Koidulast keerasime eriti kõvale ralliteele ja sõitsime Piusani. Mõnele rallitee meeldis, a paljud kirusid pärast. Minu soovitus – vaadake vedrustus üle.
Piusal saime VEEL kahe minikaga kokku. Üks neist suisa neiu, 18 vana, ja sai eelmisel päeval alles oma masina kätte. Kokku oli siis 3 naesterahvast kellel olid omad Minid: Tiina, MinuMini ja Kairi.
Lisaks hulgaliselt naisi kaardilugejatena ning kaasas oli ka hulk järeltulijaid.
Piusa koopad olid pettumus, eriti neile, kes on varem seal käinud. Nüüd on asi erakätes, raha oskavad võtta, aga näidata ei ole neil eriti midagi. Koopasse saab sisse minna mingi 10 meetrit ja seejärel on tõkked ees. Ei soovita.
Võrus oli mul kinni pandud Ränduri pubis tagumine saal ning seal oli ka meie seekordse Tuuri lõpetamine. Rahvas sõi šnitsleid, jättis pisaratilk silmas teineteisega hüvasti ja sõitis laiali.
Oli väga tore, härrased ja prouased, tänan ka teid osalemast ja kohtumiseni…
Tekst: Octavianus