Tallinn > Stockholm > Taani > Hamburg > Frankfurt > Bern > St. Stefan > Innsbruck > Salzburg > Viin > Brno > Olomouc > Warsaw > Tallinn
6. kuni 17. juuni 2011.
6. juuni
Meie ekipaazhi jaoks algas päev varakult ja “to-do list” oli pikk. Kuid aeg lendas ruttu ning Arese ja Heleni juurde jõudes oli meil kõigest tähtsaimad asjad tehtud, kuid mis teha, ega laev sellepärast oota.
Sadamasse jõudsime just õigeks ajaks ja laeva sõites jagus töölistel lõbusaid kommentaare küllaga.
Sadamast lahkudes vaikselt mööduvat Tallinna vaadet nautides jõudis lõpuks kohale, et nüüd see seiklus algab ja tänane peaks olema viimane vaikne ja rahulik õhtu. Seega mingit kõva pidutsemist laevas ei toimunud ja magama läksime päris varakult.
7. juuni
Ei tea kas ootusärevusest või millest, aga vähemalt mina ärkasin enne laeva äratust ja sadamasse jõudmist andis oodata. Laevalt maha sõit ja toidumoona varumine kulges rahulikult, väljas säras kuum suvine päike ja tõotas tulla huvitav ja palav päev.
Ainult, et see “huvitav” osa saabus veel enne Rootsi kunni palee juurde jõudmist. Nimelt pidasin näidikutablool põlevat punast tuld ekslikult õlituleks ja ühel vaiksel tõusul keset Stockholmi ummikut Mini lihtsalt seiskus. Proovisime käivitada, aga ei miskit – voolu lihtsalt polnud. Egas midagi, liiklust ju päris seisma ei pane, seega lükkasime Mini üle ristmiku mäest üles vähe rahulikumasse kohta ja asusime sõjaplaani pidama. Kuid mida sa ummikus ikka toimetad ja mäest üles autot käima ka ei lükka. Nii lükkasime Mini lihtsalt üle tõusu ja langusel panime siis meite Mini Arese Mini abiga jälle tööle. Linnast välja kulgesime palavas leitsakus ja kerges hirmus, et millal ta meil nüüd jälle ära kooleb.
Maanteele jõudes tundus asi korras olevat ja keskendusin rohkem Mini teel hoidmisele. Vaevalt sain seda teha kui mootor detoneerima ja jõud raugema hakkas. Egas midagi, kiiresti tee äärde ja kontrollima mis siis nüüd juhtus. Selgus, et küünlad olid kergelt öeldes mustad. Õnneks olin just eelmisel päeval kaks komplekti küünlaid kaasa ostnud, nii et esimene komplekt läks kohe käiku. Siis loomulikult ei tahtnud Mini taas käivituda ja pidime ta maanteeservas möödatuhisevate rekkade kõrval käima lükkama. Kogu see hommikune mässamine oli olnud nii väsitav ja aeganõudev, et mul käis korraks juba peast läbi mõte, et kui nüüd veel midagi juhtuma peaks, saadame Arese ja Heleni teele ning ise hakkame mõtlema, kuidas koju saada.
Kuid imekombel rohkem probleeme ei ilmnenud ja kui meie Mini ootamatu kütusejanu välja arvata, siis teekond läbi Rootsi kulges päris rahulikult. Rahulikuks pidasime juba ka seda kui Rootsis esimesel tankimisel tankur mu pangakaardi ära sõi ja järgmises tanklas öeldi, et äsja linnakesest üle käinud äikesetormi tõttu pangalink ei toimi ja meid saadeti 500m kaugusele linnasüdamesse ATMi otsima. Ainult, et Rootsi 500m osutus Eesti mõõtühikutes nii mõnekilomeetriseks vahemaaks. Muidu olid aga teed väga heas korras ja vihma ning äikest saime pigem eemalt jälgida.
Lõbus seigake oli ka siis, kui üks valge kaubik meie kõrvale sõitis ja tavapärastele naeratustele ja „thumbs up“ile lisaks midagi seletada püüti. Selgus, et nad tahtsid teada kui palju mu Mini maksab (tagumisel aknal oli hinnanumbrita müügikuulutus.) Pidasime siis kiirtee serval kinni ja vahetasime infot ja telefoninumbreid ning teekond võis jätkuda ning umbes 260 km enne Kopenhagenit sai Burger Kingis keha kinnitatud.
Õhtuhämaruses Rootsi-Taani vahelist silda ületades tuli küll pärast tolliputkat Mini taas käima lükata, kuna talle taaskord midagi ei meeldinud. Edasi kulges teekond Kopenhageni lähistele jäänud ööbimiskohta juba rahulikult. Telgid panime mingi suvalise rekkaparkla nurka üles ja pikale ning väsitavale päevale järgnes sügav uni.
8. juuni
Hommik algas sombuse ilma kuid hea tujuga ning pärast tanklast ostetud võikusid võtsime suuna Saksamaale, eesmärgiks (loe lootuseks) oli Frankfurti välja jõuda. Vahetult enne teist Taani silda pärast sillatasu maksmist suri meie Mini taaskord välja, genekas ei olnud üldse aku laadimisest huvitatud. Tegelikult genekas küll oli, aga ajutise õlikorgi tõttu oli teel loksumisest õli geneka rihmale sattunud ja see lasi geneka rullikul lihtsalt liugu. Egas midagi, käepärast vahenditega rihm puhtamaks ja igaks juhuks pingutasime rihma ka ära ning etteruttavalt võib öelda, et geneka laadima saamiseks piisas pärast käivitamist väheke pööretega mängimisest ja laadimine oli taas olemas. Eesmärk oli ka järgmisest tanklast „brake cleanerit“ leida, et rihm õlist korralikult puhtaks teha.
Sillaületus kulges vaikselt ja kahjuks ilma vaadete pildistamiseta – udu oli lihtsalt nii paks, et isegi merd silla all polnud näha.
Järgmise tankimise ajaks oli vihm meid kätte saanud ja otsustasime tempot lisada, et ehk õnnestub pilvede alt ära sõita. Kuid ilmataadil olid teised plaanid. Ühel hetkel oli paduvihm sedavõrd tugev, et maantee lausa ujus veest. Kuna minu Minile ajutiselt külge pandud teine kojamees kippus aknatihendi ülemise serva taha kinni jääma, ei jäänud midagi muud üle kui paduvihmas kiire peatus teha ja see küljest ära võtta. Seda kiirustades tehes õnnestus käsi lõhki tõmmata, mida märkasin alles autosse istudes.
Kuna padukas nõudis kogu tähelepanu, siis lihtsalt lootsime, et Aresel ja Helenil meie taga läheb asi kergemini. Saime vaevalt mõne kilomeetri mu ühe pisikese kojamehe töötades sõita kui ühel hetkel lendas see koos hoovaga lihtsalt auto küljest minema! Ehmatus oli korralik ja kommentaarid autos vastavad. Kuna ilma kojameesteta sõidu jätkamine ei tulnud kõne allagi, siis jalg kiirelt pidurile ja tee serva pidama. Õnneks olin piisavalt kiirelt reageerinud ja kojamees jäänud sajakonna meetri kaugusele ning kukkunud teeperve poole. Nii et minu kohale jõudes ei olnud keegi veel jõudnud seda puruks sõita. Imelik tundus vaid see, et Arest ja Helenit ei paistnud kusagilt.
Läbimärjana autosse tagasi jõudes sain ka sellele küsimusele vastuse. Ares oli just Kristjanile helistanud ja teatanud, et neil oli vesi õhufiltrisse sattunud ja puterdava mootoriga olid nad meist sinna maha jäänud kus ma kojameest ära olin võtnud ning nad püüavad Mini käima saada. Kuna meil seisis ees kojameeste “tuunimine”, siis otsustasime järgmisse parklasse veereda ning seal Arest ja Helenit oodata. Kui olime kojamehed korda saanud ja mingi pool tunnikest oodanud helistasime ja uurisime kaugel teised on. Selgus, et vesi oli õhufiltrist ka mootorisse sattunud ja mootor ei tahtnud kohe üldse käia – õhulugeja pistiku eemaldamisel oli vähemalt võimalik auto käima saada, kuid selle töö oli kaugel ühtlasest nurrumisest. Kuid nad üritavad edasi liikuda. Leppisime kokku, et me sõidame järgmisse tankla ja söögikohaga peatuspaika ja ootame neid seal. Vett kallas muidugi nagu kapa servast.
Õnneks oli tankla paarikümne kilomeetri kaugusel. Kuna teadsime, et Ares ja Helen peagi saabuvad, siis otsustasime nad ära oodata ja siis koos üks soe söögikord teha. Kuid aeg muudkui läks ja tuttavat rohelist Mini ei paistnud kusagilt. Ma jõudsin vahepeal juba uinaku teha ja mobiiligi ära laadida ning kusagil poolteist tundi pärast meie saabumist märkasime Arest aknast mööda jooksmas. Õnneks ta nägi ka meid ja peagi saime teada mis saaga tal oma Miniga oli olnud. Imekombel jõudsid nad lonkava mootoriga ja totaalselt omapäi toimiva elektrisüsteemiga meieni ja pärast kehakinnitamist sai üheskoos asutud Arese Mini putitama. Esmalt kuivatasime õhufiltri ja leiutasime talle plastpudelist katte, et vesi enam otse filtrisse ei voolaks. Kui see tehtud, püüdsime leida lahendust küsimusele miks süüte sisse keerates hakkavad kojamehed ja aknapesu ise tööle ning tulede põlema pannes põlevad ka paremad suunatuled, kuid ei vilgu. Mingit adekvaatset vastust me leida ei suutnudki, kuid tanklasse jääda ka ei tahtnud, seega sai mõned pisitikud lahti ühendatud, et väemalt sõita saaks. Kui see kõik lõpuks tehtud sai tuli taaskord ka meite Mini käima lükata. Millegipärast ei tahtnud meie auto pärast pikemat seismist enam süütest käivituda.
Kuna me kumbagi Mini ei tankinud, siis otsustasime püüda jõuda järgmisse ligi 40 km kaugusel olevasse tanklasse, et seal tankida ja vaadata kuidas Arese Mini mootor töötab. Kui olime mõlemad Minid kütusega täitnud ja valmis sõitu jätkama, teatas Ares, et süüdet keerates tunneb ta vasakpoolse a-piilari juures põlemishaisu ja nagu suitsugi tuleks. Kristjaniga koos veenduti, et just nii ongi, kuigi seal ei olnud mingeid elektriseadmeid. Nii asuti asja lähemalt uurima ja selgus, et lae alt veetud juhtmekimp oli ajapikku ennast kuhugi vastu ära hõõrunud ja nüüd paduka abiga ka kuidagi lühisesse läinud ning sellest tulid ka päevased elektrikalad. Õnneks avastasime selle tanklas seistes, mitte sõites leeki nähes. Halvimast ei taha mõeldagi.
Selge oli see, et sellisena edasi sõita ei saa ning kuna Minisse me kõik toimetama ei mahtunud, asusid Ares ja Kristjan Mini lammutama ning vahepeal olid auto kõrval hunnikus lisaks kogu kaasa võetud varustusele ka Mini tagumised istmed.
Vahepeal püüdsime me Heleniga tanklas olnud ajalehtedest uurida, et mida ilmateade lubab. Vahemärkusena lisan, et kõigi nende sekeldustega polnud me veel Hamburgistki mööda saanud. Lõpuks leidsime ühest lehest mitu värvikate piltidega artiklit, milles räägiti Hamburgit tabanud vihmauputustest ja et nädala teisel poolel pidi lisa tulema – milline lohutus meile! Kuna polnud selge, kas me Arese Mini õhtuks sõidukorda saame, siis käis Helen uurimas kohalike ööbimisvõimaluste kohta. Kahjuks ei olnud pakutav logistilisest just soodsas kohas. Kuna ka GPS ütegi lihtsat lahendust ei pakkunud, siis otsustasime, et esmalt teeme Mini korda ja siis otsustame, mida edasi teha.
Aega võttis, aga asja sai ning neli või viis tundi pärast tanklasse saabumist, olime taas teel. Pika tööprotsessi võib lühidalt kokku võtta järgmiselt – kätte tuli saada kogu eest taha minev juhtmestik, selles ära lühistunud koht välja lõigata ja ära parandada ning juhtmed uut teed pidi tagant ette vedada ning armatuuri all taas ühendada, kokku siis kümme juhet. Heleni arvestuste kohaselt kestis selle päeva remontimised kokku ligi 9 tundi.
Kuna vihmaga telkimine ei tulnud kõne allagi, otsustasime sõita nii kaua kuni jaksame ja loota, et ehk saame vihmapilvede alt ära. Lõpuks, mingi 1-2 paiku öösel otsustasime, et väsimus on teinud oma ja aeg on magama asuda. Nii leidsimegi järjekordse suure hästivarustatud parkla.
9. juuni
Uni oli veelgi sügavam ja rahulikum kui eelmisel ööl, seega hommikul me liiga vara ei ärganud, kuid kuna eesmärk oli õhtuks St Stephani jõuda, siis ei olnud ka aega liialt raisata. Tankla restoranis maitsev pasta hommikusöögiks, Minide kuivatamine ja osa meie raskema varustuse ümberpakkimine Arese ja Heleni Minisse ning teele. Ilm oli eilsega võrreldes hoopis teisest puust ja taas terendas silme ees lootus heast päevast. Loomulikult pärast seda kui olime meie Mini käima lükanud.
Mõned tunnid kulges tee nii rahulikult kui see kardiga maanteel sõites kulgeda saab. Vahepeal käisid Ares ja Helen oma Mini võimeid proovimas ja GPSi järgi ülesmäge 156 km/h on päris korralik tulemus. Mida lõunapoole me jõudsime seda häirivamaks muutus üha sagedamini rattakoopa serva käiv vasak tagumine ratas ja mingi uus ja huvitav kolks. Igaks juhuks otsustasime seda järgmises tanklas kontrollida. Selgus tõsiasi, et vasaku tagumise amordi ülemise kinnituse inglise keevitustäpike oli ära väsinud ja amort käis üles alla nii nagu ise tahtis, aegajalt siis vastu bensupaaki kolksatades. Egas midagi, paak maha, auto üles, ratas alt ja parandama.
Õnneks olid Aresel kaasas suured seibid mida sai selleks otstarbeks vähe sobivamaks viilida ja umbes tunniga oli meie Mini taas ratastel ja liikumisvalmis. Ei olnud mingi ime, et ratas vähem koopasse käis ja kolks kadunud oli.
Edasi sõites hakkasid meie GPSid erinevalt näitama ja ühel hetkel saatis meie GPS meid mingile külateele kus polnud isegi teeäärset kohta kus kinni pidada ja meie asukohta kontrollida. Seega jätkasime sõitu ja paarikümne kilomeetri pärast olime kiirteel tagasi ning üsna varsti said ka Ares ja Helen meid kätte. Meie GPS püüdis meid säästa teeremondi tõttu olnud ummikust mille Ares ja Helen läbima pidid.
Viimases tanklas enne Shveitsi piiri sai soetatud vajalik kiirtee kleeps ja õhtuks mõned õlled.
Piiriületus kulges aga üle ootuse rahulikult – mitte keegi ei tahtnud meid kinni pidada ega dokumente kontrollida. Shveitsis muutusid vaated aina ilusamaks ja kõrgustevahed suuremaks, kuigi teed olid palju paremad ja laugemad kui olid olnud Saksa kiirteed.
Meile oli mõnus elamus ka rohkete tunnelite läbimine. Mini hääl mõjus neis tõesti kõuekõminana.
Enne kiirteelt lahkumist sai veel ühes parklas kiire peatus tehtud ja kuna samal ajal möödus meist esimene klassikaline Mini selle reisi jooksul, siis võis arvata, et tal on sama suund mis meil. Seega kiiresti autodesse ja uut seltsilist jälitama. Kahjuks või õnneks saime ta päris rutu kätte, aga kuna ta veeres väga aeglaselt, siis me kauaks tema seltsi ei jäänud.
Pimeduse saabudes olime veel kiirteel, kuid pärast kiirteelt maha keeramist tuli mõnusate kurviliste mägiteede ja maaliliste külakeste aeg. Need mõnikümmend kilomeetrit mis jäid kiirtee ja St Stephani vahele tõid naeratuse huulile ja panid unustama viimase kolme päeva vintsutused ja äpardused – need teed olid Minile loodud. Kuid kuna oli kottpime ja kurvid kohati väga järsud ja „pimedad“, siis loomulikult võtsime neid mõistlikult ja kohalikel sabas püsida ei üritanud, kuid ikkagi oli see ülilahe kogemus.
IMMi toimumispaiga leidmine kujunes oodatust keerulisemaks, kuna teele pandud väikene viit ei paistnud meid kohe kuidagi õigesse kohta juhatavat. Kuid kuna lisaks meile oli ka teisi saabujaid, siis üheskoos leidsime õige “augu” üles ja peagi olime lennuväljal. Loomulikult suri meie Mini välja ja registreerimisalasse me juba lükkasime oma Mini. Registreerimistoiminguid tehes oli tunne, et olime saabunud põhjapoolusele. Kui eelmine õhtu oli olnud palav, siis nüüd tundus õhutemperatuur nullilähedal olevat. Kui registreerimine tehtud, asusime oma telkimisala otsima. Tõsine respect ja sügav kummardus ses osas korraldajatele, kuna iga riigi või siis klubi jaoks oli vastavalt Minide arvule oma parkimis- ja piiratud telkimisala.
Kohal oli juba märkimisväärne arv Minilisi, aga kuna oli pilkane öö, siis ei olnud suurt midagi näha. Seega panime hammaste plaginal ja külmunud sõrmedega telgid kiiresti üles ja soovisime üksteisele, et loodetavasti hommikul näeme – öö tõotas tulla väääga külm ja pikk.
10. juuni IMMi esimene päev
Öö möödus rahutult, nagu see külmast lõdisedes ikka on. Mina ja Ares saime natukenegi magada, aga ülejäänud plagistasid vist terve öö hambaid. Nii et kui tundus, et väljas on piisavalt valge, kobisime ka telkidest välja. Vaated mis avanesid olid hingematvalt kaunid. Pildilt on näha vaade lennujaama kaugeima otsa suunas.
Kuna õhtusöök jäi meil vahele, siis suundusime vaatama, mida hommikul hamba alla saaks panna. Kahjuks nii vara peale saia ja kohvi suurt midagi polnud, kuid asi seegi.
Hommiku“söök“ söödud ja kuuma dushi all käidud, asusime teiste Minidega tutvuma. Mini siin, Mini seal, Mini iga nurga peal. Paadunud Minifännile oli see nagu paradiis. Kuhu iganes sa ka ei vaadanud igal pool olid Minid, igast ajastust, kõikvõimalikus seisukorras ja värvides. Mõni seisis mõni sõitis ja nii oli õhk kogu aeg Minide põrinat ja heitgaase täis. Ühesõnaga, igaühele midagi. Ei hakka siia kõiki pildistatud Minisid üles riputama. 
Kuid näiteks üks pilt: Sel Portugali Minil läks nii õnnelikult kui veel minna sai. Viimane öö veedeti tuttavate juures, mitte kaugel IMMi kohast ja kui üritusele tulema hakati saadi vastusõitnud veoki ratta alt just see sama kivi mis pildil näha on. Kivi lendas läbi esiklaasi ja suure hooga tagumisse istmesse. Mats oli nii kõva, et istmessegi jäid jäljed järgi. Tõeline vedamine, et keegi viga ei saanud.
Kuna Helen pidi pühapäeval rongiga ära sõitma, siis otsustasime üksiti külla jalutada ja rongipileti ära osta. Majad ja vaated olid lummavad! Ja Minid vurasid igal pool.
Kuna me St Stephani rongipiletiautomaadist suurt aru ei saanud, otsustasime piletid osta naaberlinnakesest Lenkist ja jalutasime IMMi platsile tagasi.
Lenk asus kahjuks kõigest 8 km kaugusel, seega eriti kaua me Arese Miniga kauneid mägiteid nautida ei saanud. Lenk ise oli armas linnake, selgelt orienteeritud talvel suusa- ja suvel jalgrattaturismile. Igal sammul võis näha hotelle, butiike ja erinevaid suunavaid viitasid või kaarte.
Lenkist oli võimalik ka rippraudteega enam kui 2300 meetri kõrgusele tõusta, seega otsustasime uurida mis hingehinda selle teenuse eest küsitakse. Ja me ei eksinud, tegemist oli hingehinnaga. Kuid vaated olid ka mäe jalamilt ilusad.
Kuna eelmine öö oli kõigil liigagi hästi meeles ning Ares ja Helen ei tahtnud riskida järgmise magamata ööga, leidsid nad Lenkis omale sobiva hotelli.
IMMile tagasi saabudes oli Minide arv ja osaliste hulk tublisti kasvanud. Jalutasime siis meiegi jupituru ja “valimiskampaaniatelgid” läbi ning võib öelda, et sealt sai Minile vist peaaegu kõike. Alates kõige väiksematest tihenditest ja poltidest lõpetades rataste komplektide, kereplekkide ning mootorite ja käigukastideni välja. Isegi kasutatud juppide valik oli korralik. Hinnad olid muidugi üritusele vastavad.
Kuna minu Minil oli aegade algusest olnud ajutine õlikork mis nüüd sellel reisil oma suutmatust eriti hästi tõestanud oli, siis otsustasin oma õnne proovida, ehk leian IMMilt sobiva õlikorgi. Igaks juhuks tegin ka kaanest pilte ja läksin müüjate juurde maad uurima. Vaata imet, pärast ligi kaheaastast otsimist leidsingi õige õlikorgi. Vähe sellest, et ta korralikult peal istus ja õli kinni hoidis, muutis ta ka kapotialuse kenamaks.
Kuna meie mõlema Mini küljes oli müügisilt, siis mingi aja veetsime autode juures, kapotid avatud ja me ise varmalt valmis selgitusi jagama. Taas peab etteruttavalt ütlema, et meiesarnaseid autotutvustajaid oli üllatavalt vähe. Enamus oli lihtsalt oma kohale pargitud ja kõik. Meie Minide vastu tunti aga elavat huvi. Kes märkas esimesena Arese Suzuki mootorit ja siis jõudis minu Minini ning kellele jäi esmalt silma pisike kollane chopatud Mini ning kapoti all turritav sissepritsesüsteem ning siis jõudis Arese Minini. Nii et juttu ja selgitamist jagus üksjagu.
Väga paljud osalejad olid üllatunud, kui nägid, et Eesti on taas IMMil esindatud. Enamus on regulaarsed käijad ja meiesugused uustulnukad tegid neile headmeelt. Eriti kui kuuldi kui palju kilomeetreid me kohalejõudmiseks maha pidime sõitma.
Loomulikult polnud puudust ka neist uudistajatest, kel polnud õrna aimugi kus see Eesti asub ja parim küsimus oli, et mis UK provints me oleme.
21.00 algas tervituspidu, kus sissepääsul sai talongi alusel tervitusjooki – kas mahl kohaliku napsuga või mingi alkoholivaba segu – ja pisikese pudeli Red Bull’i. Kui joogid joodud ja tervituskõned kuulatud, suundusid Ares ja Helen oma ööbimiskohta ning me Kristjaniga jäime veel IMMi hilisõhtust melu nautima.
Öösel magama minnes oli hea see, et Ares ja Helen olid oma magamiskotid meile jätnud, nii et päris ärakülmumist me kartma ei pidanud.
11. juuni IMMi teine päev
Kahes magamiskotis möödus öö juba rahulikumalt ja kui hommikul oleks vaiksem olnud, oleks võinud vist lõunani magada. Kuid vihmasabin ja IMMi melu tegid oma.
Kuna Ares ja Helen polnud veel saabunud suundusime Kristjaniga hommikukohvi ja saiakese järgi. Auto juurde tagasi jalutades saime ka eelmisel päeval korra nähtud roadsteri liikumas näha. Idee oli suurepärane, kuid vaadata tasus seda Mini vaid kaugelt.
Peagi saabusid Ares ja Helen ja me kuulsime kuidas nende hotelli äratuskell kell 7 lõugama pistis ja kuidas Ares selle lõpuks vait sai.
IMMi ametliku programmi hulka kuulub presidentide nõupidamine, millest saavad siis osa võtta iga klubi kaks liiget, eeldatavasti siis presidendid. Kuna me Eestist olimegi vaid kahe Miniga, siis meil ei olnud osalejate valimine raske – Ares ja mina. Ajakavas oli selleks arvestatud nii umbes tunnike.
Kohaliku klubi küsimuste raames selgus ka miks meil neljapäeva õhtul IMMi toimumispaiga leidmine nii raskelt oli läinud. Korraldajate sõnul oli neil olnud suured plakatid ja suunavad viidad juba varakult üles pandud, kuid leidus keegi kellel neid rohkem vaja läks, ehk maakeeli öeldes – kõik viidad varastati ära. Kindlustus pidi selle küll korvama, aga saabujatele oli sellegi poolest tülinat üksjagu.
Kui võiks arvata, et esimeste päevakorrapunktide peale kulus vähe aega, siis tegelikult läks vastupidi. Kolmanda punktiga jahuti vaat et tund. Peamiselt vaieldi regulatsiooni muutmise või mittemuutmise ja kui muutmise siis mil moel üle. Punktideks olid: kas lubada päevapileteid, kas lubada uusi MINIsid, jne. Tõenäoliselt oleks need kõik ka ruttu vaieldud saadud, aga kohal oli teistele juba tuttav legendaarne kuju kes suutis iga teema metsa keerata ja edasi vaielda. Õnneks jõuti sellest päevakorrapunktist üle ja saabus kõige põnevam osa – 2013. ja 2014 IMM kandidaatide presentatsioonid. Vahemärkusena niipalju, et terve reedese päeva käis äge kampaania kõikide kandidaatide poolt – tutvustati asukohta ja jagati nänni ning käidi telklas propagandat tegemas. Nagu päris valimiskampaania.
2013. aasta IMM korraldamisõigusele kandideerisid Saksamaa ja Itaalia klubi. Saksamaa ettekanne oli tavaline powerpoint esitlus koos eeee…esitlejaga, mis sellele järgnenud Itaalia presentatsiooni kõrvel veelgi enam kahvatus. Itaalia oli seevastu põhjalikult ette valmistunud. Hea kvaliteediga tutvustav video, sisukas ettekanne koos kõikvõimalike lahenduste ja olemasolevate kokkulepetega, jne, jne. Ühesõnaga – öö ja päev. Pärast presentatsioonide vaatamist saabus „presidentidel“ aeg hääletada. Meie andsime oma hääle Itaaliale. Ahjaa, kui keegi peaks veel kahtlema, kas 2013 Itaaliasse minna või mitte, siis 2013 IMM toimub Toscanas, imekauni järve kaldal. Nii et hakake aga varakult puhkuseplaane tegema.
2014. aasta IMM korraldusõigusele kandideeris kaks Inglise klubi. Inglise klubid sellepärast, et iga 5 aasta tagant toimub IMM Inglismaal. Mõlema presentatsioonid olid võrdsel tasemel, kuid meie eelistuse sai Gaydoni klubi, kuna nende IMMi asukohaks oli automuuseum ja üldse pakkusid nad rohkem tegevusi ning enamat kui klubi suvepäevi, mida konkurent pakkus.
Seega venis presidentide nõupidamine ligi kahetunniseks. Selle aja peale jõudsid Helen ja Kristjan St. Stephanis Aresele ja Helenile B&B kohta otsimas käia ning IMM platsil väikese tiiru teha. Väljas oli nii vilu, et lihtsalt paigal istuda ei saanud.
Kui me Aresega telkide poole tagasi jalutasime jäi silma üks lahe hatcback Mini, millel telk katusel.
Omanikuks osutus muhe sakslane ja nii sai auto kohta põhjalikumalt uuritud. Selgus, et see on tal juba teine hatchback Mini ja kogu insenerilahenduse on ta ise välja mõelnud ja teoks teinud (luuk, uus kütusepaak ja aku koht). Selle konkreetse Mini tegemiseks kulus tal üle aasta. Peab ütlema, et selle auto tegemisel oli selgelt näha saksa pedantlikku täpsust – väga korralik töö ja tulemus.
Kuna ilm oli sombune ja jahe, siis sooja saamiseks otsustasime lennuväljal ringi jalutada. Eesmärgiks oli ka ühe leeduka Suzuki mootoriga Mini üle vaadata. Mini me leidsime, aga kuna omanikku juures polnud, siis seda kõige huvitavamat – kapotialust meil seekord näha ei õnnestunud.
Minisid oli juurde tulnud ja nii oli ka mida vaadata. Vaatasime natuke ka Yokohama vigursõidurada, aga kuna meie sinna jõudes väga huvitavaid sõite polnud, siis me kauaks sinna ei jäänud. Seega jätkasime oma Minide üledoosi ringi.
Õhtul toimus nii-öelda ametlik õhtusöök mille roogadeks oli selline „kõik-ühte-patta“ asi (pasta kartulite ja singitükkidega) ja magustoiduks õunamoos. Me ei läinud esimestena trügima, kuid rahvast jagus ka selleks ajaks kui me sööma asusime
Kui me Kristjaniga lätlaste Baltic Mini Challenge promotelgis aega parajaks tegime (tuli välja, et üht lätlast ja tema Mini olime kohanud juba mitme aasta eest ühel helivõistlusel, nii et Kristjanil jätkus juttu kauemakski) oli eelpool mainitud leedukas oma Mini Aresele tutvustama tulnud.
Kuna me jõudsime päris vestluse lõpuks, siis hiljem Arese sõnul oli sel leeduka Minil päris mitu huvitavat tehnilist lahendust olnud. Lisaks ei pidavat see ta ainuke Mini olevat. Lisaks teiselegi Suzuki mootoriga Minile ehitab tüüp praegu elektrilist Mini ja loodab sellega septembris Eestis mingile näitusele, mille nime ma enam ei mäleta, kohale tulla.
Hiljem kui Ares ja Helen ööbimiskohta minekuks sättisid, nägime ja kuulsime, et mööda kõndis grupp inimesi suurte plekist vaasidega kõlistades – meenutasid STOMP’i. Hiljem tuli välja, et see oli mingi Šveitsi rahvusasi ja üks miniklubi tutvustas end sel viisil.
Kuna Helen pidi hommiku rongiga lahkuma, siis jätsime hüvasti ja suundusime ise peopaigale. Oli näha, et inimesed olid peoõhtuks valmistunud – mitmed klubid olid omale peoks kindla stiili valinud ja kostüümid välja mõeldud Kellel midagi lihtsamat, kes oli aga koguni geišadeks ja mongoli väepealikeks riietunud. Pidu sai lõbusatest seltskondadest vaid hoogu juurde. Peo lõppu me loomulikult ära ei oodanud ja mingi hetk läksime magama ära.
12. juuni IMMi kolmas päev
Pühapäeva hommikul ärkasin selle peale, et telgis oli palav. Päike lõõskas ja ilm erines eelmise päeva omast taas kardinaalselt.
Enne veel kui jõudsime hommikust sööma minna (sel hommikul pidi talongi alusel midagi saama) ja alles laagriplatsil kohmitsesime vuras Arese Mini kohale. Kahtlane tundus, et kõrvalistmel paistis ka keegi istuvat. Kahtlane sellepärast, et meie teada pidi Ares Heleni kella 7. paiku hommikul rongi peale viima. Kui siis Helen Minist välja astus, olime sõnatud.
Selgus, et õhtul pandud äratus ei olnud pühapäeva hommikuks ja nii magasid nad sisse. Esimestest emotsioonidest võivad Ares ja Helen suvepäevadel ise pajatada. Arutasime mida edasi teha ja jõudsime kokkuleppele, et Ares viib Heleni Milanosse ära ja võtab pärast suuna Tshehhi peale, et meiega mingi hetk taas kokku saada. Meie otsustasime jääda, kuna pühapäeval toimus Show’n Shine konkurss kuhu me ka oma Mini kirja olime pannud ja lisaks oleksime Milanosse sõites vaid Arese hoogu pidurdanud.
Talongihommikusöögiks oli juba tuttav kohv ja kuklid, kuid kõrvale pakuti ka sinki ja kohalikku juustu ning marmelaadi. Pärast hommikusööki pakkisid Ares ja Helen oma asjad, jätsime taaskord hüvasti ja naersime, et Ares oli just eelmisel päeval arutlenud, et võiks pühapäeval mägedesse sõitma minna ning nad asusid teele.
Seega olime meie jäänud oma pisikese kollasega Eesti lippu kõrgel hoidma ja kuna ilm oli ilus, siis auto uudistajaid ja Eestist huvitatuid jagus.
Ettenähtud kellaajaks sõitsime oma Miniga Show’n Shine platsile.
Konkursile oli end registreerunud üle 60 Mini ja võisteldi neljas klassis – 10“ originaal, 10“ custom, 12“ ja suuremad originaal ning 12“ ja suuremad custom. Meile sobis iseenesestmõistetavalt see viimane klass.
Näitasime rahvale oma Mini ja käisime ka teisi vaatamas. Kohati oldi üllatunud, kui me lubasime oma Mini lähemalt vaadata ja sissegi istuda.
Punane (naabri) Mini oli automaatkastiga ja omanikuga juttu tehes jõudsime jutu käigus selleni, et ta on seda omanud kõigest pool aastat ja et muidu meeldivad talle ameeriklased. Milline kokkusattumus! Ja kuna meie omatud autod kattusid ja kohati ka praegused, siis juttu jätkus kauemaks, aga see ei ole selle foorumi teema.
Üldse oli kogu IMM seltskond väga koloriitne. Kui meie naaber oli Mini omanik alles pool aastat, siis mingi aeg hiljem tuli meiega juttu tegema üks kohalik seltskond kus vanaprouaga rääkides tuli välja, et tema koos oma vennaga olid 33 aastat tagasi ühele Miniklubile alguse pannud. Ehk et inimesi oli päris rohelistest kuni tõeliste veteranideni välja.
Autode hindamiseks oli kokku pandud neljaliikmeline žürii kes paistis oma tööd päris põhjalikult tegevat, seega andis oodata enne kui nad meie autoni jõudsid. Meie kõrval olnud 10“ originaalklassis võistlevat kastikat hinnates kuulasin kuidas noriti päris mitme detaili kallal, mis muutsid küll autot nägusamaks, kuid samas polnud originaalid.
Meie autot vaadati samuti põhjalikult kuid mitte väga palju kommenteerides. Pigem olin mina see, kes üht või teist lahendust tutvustas.
Auto üle vaadatud, saime lõpuks lõunat sööma minna. Söömast naastes tuli veel pool tunnikest autot platsil hoida, mida me siis piltide tegemiseks ära kasutasime. Nüüd jäi vaid õhtust lõpuüritust oodata ja loota, ehk meie Mini oli piisavalt hea.
Kuna õhtuni veel aega oli, sai niisama ringi vaadatud ja otsustasin ära osta ka „korraliku“ õlivarda. Läksime siis pakutavaid vaatama ja ühes hunnikus nägid nad kõik väga kenad välja. Aga kui neid lähemalt vaatama asusime, selgus tüüpiline Mini juppide häda – kõik vardad olid erinevate õlitasemete kõrgusega. Suurim erinevus oli terve vahemikus ulatuses. Egas midagi, tuli Minist tuua enda oma ja sobivaim välja valida.
Samuti sattusime nägema kuidas loterii võitja oma peaauhinna – Mini kätte sai. Uuele omanikule tutvustati autot päris põhjalikult ja me pidime ikka väga kaua ootama, enne kui mootorile ka hääled sisse löödi. Vähemalt sel hetkel töötas mootor küll kenasti ja vaikselt.
20:00 algas IMMi lõpupidu ja lavale lauale oli rivistatud nii erinevad auhinnad kui ka IMM „võti“. Õhtu algas kohaliku meeskoori a-kapella kontserdiga. Millele järgnes auhindade üleandmine. Nii Show’n Shine, Yokohama vigurrajasõit kui Minilympics võitjatele. Samuti anti heategevuseks üle turvalise sõidu koolitusega kogutud raha. Kuna kehv ilm ei lasknud koguda nii palju raha kui loodeti, siis korraldajaklubi pani omalt poolt ligi kolm korda suurema summa juurde ja nii läks heategevusele 1000 franki. Lõpetuskes anti ungarlastele üle IMM võti. Selleks puhuks lükkasid ungarlased angaari lava ette Mini mille kõrvalistmelt astus välja üks suhteliselt kogukas tüüp. Lavalt lahkudes pandi ungarlaste Mini sümboolselt IMM võtmega käima ja sõideti rahva ovatsioonide saatel angaarist välja. Pidulikule osale järgnes afterparty.
Vahepeal kui me auto juures käisime ootas meid ees üllatus. Eemalt märkasime, et meie auto kõrvale oli üks Mini pargitud, mootor töötas, tuled põlesid ja muusika mängis. Lähemale jõudes selgus, et Ares oli tagasi tulnud ja pani parasjagu telki üles. Arese sõnul oli ta pärast Heleni Milanosse ära viimist võtnud suuna ida poole, kuid Itaalia teed ei kannatanud mingit kriitikat, nii et mingi hetk pööras ta otsa ümber ja naasis IMMile.
Kui Ares oli telgi üles saanud ja õlle lahti korkinud astusid meie juurde kaks prouat küsimusega kas me oleme eestlased. Saanud meilt jaatava vastuse, tehti meile selgeks, et me Poola laagrisse läheksime. Et nad käivad vaatavad peopaigast veel tuttavaid juurde ning siis läheme kõik koos Poola laagrisse. Me jäime veel Aresega muljetama kui ühel hetkel oli üks prouadest tagasi ja nii me Poola laagri poole teele asusimegi.
Kohale jõudes ootas meid ees varjualune koos hea ja paremaga kaetud lauaga. Rahvast oli nii palju, et algul ei pääsenud varjualusele ligigi. Nii me siis rääkisime väljaspool ja uurisime kes millega ja kust on. Kui rahvast vähemaks jäi, olid lisaks poolakatele ja meile ka sakslanna, austerlane ja Prantsusmaal elav pensionärist inglane. Poolakate pakutav naps maitses hea ja nii jätkus juttu kauemaks. Selgus, et vanahärra oli tulnud IMMile Moke’ga. Kui meie olime endi arvates Miniga pika maa maha sõitnud, siis selle peale ütles too härra, et ta sõitis Poola IMMile oma Moke’ga ühe otsaga – 17 tundi jutti olles äsja haiglast välja saanud. Uurisime siis, et kus praalija üldse oma Moke’ga käinud on. Kuna meid üldine vastus – igal pool – ei rahuldanud, siis hakkas ta ette lugema – peaaegu terve mandri Euroopa, Hiina, India, Afganistan, Iraan, jne, jne, jne, jne. Kui ta veel lõpetuseks ütles, et järgmisel aastal kavatseb ta oma Moke’i laevaga Kanadasse saata, et siis läbi Kanada ja USA Lõuna-Ameerikasse välja sõita oli selge, et tegu ei ole praalija, vaid veelgi segasema tüübiga kui meie oleme Aasias õnnestus tal oma Moke’ga sõita tänu tööle rahvusvahelises abiorganisatsioonis. Lisaks rääkis ta erinevaid lugusid oma meie jaoks ulmelistelt rännakutelt.
Aeg veeres heas seltskonnas vesteldes ruttu, aga kuna hommikul ootas meid taas maantee, siis 2 paiku öösel tänasime võõrustajaid ja head seltskonda ning suundusime ära magama. Pühapäevaõhtune pidu pidi ajakava järgi kestma südaööni, aga kui me pärast kahte telkidesse läksime, siis ei kostnud küll, et see pidu vaibumise märke näitaks.
13. juuni Lahkumine
Meie plaan IMMil ööbides välja magada ja siis esmaspäeva hommikul puhanuna mägesid avastama minna ei läinud päris nii nagu me seda soovinud olime. Terve öö käis korralik läbu, sõideti Minidega ringi ja lasti signaali. Seega esmaspäeva hommikul tõusime päris vara.
Telkidest välja ronides avastasime, et päris paljud olid öö jooksul oma laagri kokku pakkinud ja lahkunud või parasjagu lahkumas. Öösel oli vihma sadanud ja kuna paistis, et kohe saame ka järgmise sahmaka, siis pakkisime kiirelt laagri kokku, kontrollisime autod üle ja meie valasime juba traditsiooniliselt oma Minile õli juurde. Esmane peatuspaik pidi olema naaberlinnakese kauplus, et sealt hommikusööki muretseda, aga kuna oli pangapüha, siis oli see kinni ja pidime lootma eelseisvatele peatuspaikadele.
Kuna ilm oli sombune, siis otsustasime, et mingit pikka mägedes tiirutamist ei tee ja külastame vaid paari meile soovitatud kohta. Esmane peatuspaik pidi olema Gstaad – ilus mägikuurort. Teekond sinna viis loomulikult mööda käänulisi mägiteid ja vaated olid nauditavad.
Esmaspäeva hommikule kohaselt oli Gstaad päris vaikne ja väljasurnud. Peale meie jalutasid vaid üksikud turistid. Kuid linnake ise oli ilus. Juba linnale lähenedes köitis me tähelepanu see loss.
Tegu oli siis uhke hotelliga, kui mitu tärni, seda me uurima ei läinud, kindlasti väljaspool meie hinnapiiri. Kuid selle eest avanesid hotelli ümbruses ilusad vaated nii ajaloolistele hoonetele kui ka imekaunile maastikule.
Linnast välja sõites leidsime ka ühe avatud toidupoe ja muretsesime sealt hommikusöögikraami ning söögipausi tegime ühes teeäärses “taskus”, kust avanes hea vaade linnale ja seda ümbritsevale maastikule. Edasi viis tee mõnda aega tagasi, läbi hommikul külastatud kinnise toidupoega linnakesest ja neljapäeva öösel sõidetud lahedaid mägiteid mööda maanteele. Järgmise kiire pildistamispeatuse tegime Spiezi naabruses asuva järve ääres. Edasi jätkus tee vaheldumisi maanteel ja mägiteedel ning roolimist jagus viimastel päris korralikult.
Kogu tee Austriasse kummitas meid vihmasadu. Paar kergemat sabinat ka saime, kuid suurematest padukatest õnnestus kuidagi mööda sõita. Väikese peatuse tegime Austriasse sisse sõites
Õhtupoolikul, pärast järjekordset tanklapeatust otsustas meie Mini, et veel on vara teele asuda ja loobus käivitumast. Vaikselt tibutas vihma ja nii me siis lükkasime teda tankla territooriumil edasi ja tagasi. Huvitav avastus oli see, et mõnikord süüdet keerates ei jagunud nagu süütevoolu ning kütusepump ei hakanud tööle. Teine avastus oli, et kuna pumba juhtimine käis läbi ECU, siis süüdet keerates lõi pump küll rõhu üles, aga sel hetkel kui ECU pumba välja lülitas või kui asusid starterit andma, jäi pump vakka ja kütuserõhk langes nulli. Ehk, et universaalne pump mille me olime paigaldanud oli mõeldud vähe teistmoodi kütusesüsteemi tarvis. Nii me siis lükkasime ja lükkasime oma Mini kuni tuli appi üks heatahtlik möödasõitja. Kolmekesi lükates saime suurele tanklale juba tiiru peale tehtud kui Mini äkitselt käima turtsatas. Ju ta siis tahtis meid ka natuke jooksutada. Muidu pidi ju „ainult tema“ päev läbi tööd tegema.
Õhtuks jõudsime välja Salzburgi kus pidime ööbima ühe IMMil osalenu soovitatud hotellis kuna telkimine oleks olnud veidi liiga niiske. Kuna kellaaeg oli hiline, siis „hiilisime“ oma Minidega GPSi näidatud umbkaudsesse kohta ja asusime siis õiget hoonet jalgsi otsima. Selgus, et olime hotellist lihtsalt mööda põrutanud. Egas midagi, vantsisime autode juurde tagasi ja … meie Mini ei käivitu. Kuna käimalükkamine oleks tähendanud kortermajade vahel päris korralikku lärmi, siis lihtsalt lükkasime oma auto hotellini. Nii umbes kilomeeter.
Hotell oli lihtne, kuid see eest ka odav. Kolmeinimese tuba maksis 20 eurot per inimene. Kuna meie selle päeva söömine oli piirdunud vaid hommikul Gstaadis ostetud saiakeste ja jogurtiga, siis hotelli administraatoriga suheldes selgus, et ainuke asi mis veel lahti võib olla, on Mc Donalds. Me Aresega suundusime burksi jahile. Lähim Mc asus GPSi järgi paari km kaugusel, kuid kui me selleni jõudsime, selgus, et see asub kaubanduskeskuses ja on üheteistkümne paiku õhtul loomulikult suletud. Järgmine asus aga 5 km kaugusel ja teiselpool Saksmaaa-Austria piiri. Nii et tol õhtul käisime me teisest riigist burksi toomas. Hotelli tagasi jõudes sõime oma hilise lõuna ära ja läksime magama.
14. juuni
Hommikul suutsin jällegi mina esimesena ärgata ja ootasin mil teised silmad lahti tegid. Kuna eesmärk oli teisipäeva õhtuks Tšehhi, Olomouci välja jõuda, siis taaskord ei olnud aega raisata. Kui hotell oli odav ja sisustus lihtne, siis hommikusöök ületas meie kõigi ootused. Lisaks saime hommikul teada, et hotellil on oma tasuta WIFI. Enne ärasõitu tegime veel kütusepumba juhtimise ümber ja pärast Mini käima lükkamist meie teekond jätkus.
Ilm oli päikeseline ja palav ning ainukesed peatused olid tankimiseks.
Viini lähistele jõudes avastasime, et Arese GPS pakkus mingit ringi ümber Viini, mis teekonna enam kui 100 km jagu pikemaks tegi. Meie oma suunas meid aga lühemat teed pidi Viini servast läbi. Sel hetkel tundus lühem tee ehk kiirem olevat ja nii sõitsime meie GPSi pakutud teed mööda. Viini jõudsime juba päris suvises leitsakus ning andsime oma panuse Viini liikluskaosesse. Nimelt see shortcut viis meid täpselt läbi Viini kesklinna ja meie Minile nimelt ei meeldinud sealne tihe valgusfoorivõrgustik ja kui mootor ühel hetkel piisavalt soe oli, siis ta lihtsalt suri madalatel pööretel välja. Kiiresti tegutsedes saime auto veeremise pealt uuesti käima ja edasi lootsime vaid, et Viin kiiresti läbi saaks.
Seesama shortcut viis meid ka külavaheteedele ja ühel hetkel muutus liiklustihedus juba ummikuks ja kiirused langesid juba 50-60 kanti. Seega Arese ettepanekul võtsime vähe teise kursi ja kuigi ka see viis mööda külateid, oli seal ikkagi palju vaiksem. Ühes külakeses kus me üritasime taas kohalikke mitte liialt häirida ja püüdsime võimalikult vaikselt külast läbi sõita, otsustas meie Mini taas isealgatusliku peatuse teha. Olles mõnda aega pea inimtühja külatänava ilu nautinud käivitus meie Mini võtmest ja sõit võis jätkuda.
Austria Tšehhi piiri ületasime mingit külateed pidi ja tundus, et paarisaja kilomeetri kaugusel asuv Olumouc on vaid kiviga visata. Põhimõtteliselt oligi, kuniks me jõudsime Tšehhi kiirteele. Kujutage nüüd ette Väo-Maardu betoonlõigu aasta-kahe tagust olukorda, kus Miniga üldse sõita ei kannatanud ja lisage nüüd sellele 130 km/h kiirusepiirang ning olukorra kus politsei kiirust ei mõõda. Ja kui see ei ole veel piisavalt värvikirev, siis kujutage ette, et lähete seda teed sõitma kardiga … Just täpselt selline oli meie olukord. Esimene sõidurida ei kannatanud mingit kriitikat, seda näitas kasvõi see, et Ares võttis vabatahtlikult teise ritta, mida tegime ka meie, kuid ka seal oli tükk tegemist, et Mini 115-120-ga teel hoida. Mis omakorda tähendas, et me jäime kogu aeg kohalikele madallenduritele jalgu ja pidime üsna tihti esimesse ritta tagasi võtma. See oli hullumaja!!! Veoautodki otsisid paremaid tingimusi ja paarist millest me mööda sõitsime rappusid betooniühenduskohtades nii hullusti, et jäi mulje, et vähemalt kerepaneelid lasevad kohe auto küljest jalga. Minu ainuke mõte oli, et mitu kilomeetrit me veel niimoodi jätkata suudame, enne kui me kapriisitar töölepingu üles ütleb. Auto säästmise nimel võtsin lõpuks teepervele ja veeresime seal 50-60-ga. Ares märkas seda ja keeras teele jäänud tanklasse sisse. Sissesõidul ootas meid aga kohalik miilits ja kui Ares nende saua alt läbi lipsas, siis meid peeti kinni. Vaadati auto esiklaasi ning kutsuti miilitsabussi juurde vestlema.
Selgus, et Tshehhi kiirteed on TASULISED! WTF?!?!? Minu karikas oli sel hetkel nii korralikult üle voolanud, et mul oli raskusi end talitseda. Vaadati siis mu dokumente ja uuriti auto kohta ja kui küsiti, et kuidas sellel teel siis sõita oli, pahvatasin ma neile otse näkku, et see tee ei kannata mingit kriitikat ja mina kulgesin teepervel 50-60-ga. Sellepeale sain vastuseks, et aga kiirteel ei tohi sõita aeglasemalt kui 80-ga. GRRRRR!!!!… Vahepeal oli Ares tulnud meie Mini juurde ja politsei vihjas, et kindlasti ei ole ka temal kiirtee kleepsu ja üritas Arest meie vestlusesse kaasata, kuid Ares hoidis mõistlikult distantsi. Mulle räägiti siis trahvisummadest ja anti vihjeid, et saab ka teisiti. Mina lajatasin vastu, et seal kohas kus meie piiri ületasime, tasulise kiirtee kohta infot ei olnud, see on meie esimene tankla kiirteel ja mul sularaha ei ole – mis kõik ka tõele vastas. Vahepeal käisin siis oma auto juures midagi toimetamas ja vihjasin ka Aresele, et ta igaks juhuks kaugemale hoiaks ning tanklast selle kiirteekleepsu muretseks. Ahjaa, miilitsad olid sellised „lahedad“ good-cop – bad-cop tüüpi. Pisike mustade lokkis juustega tõmmu oli siis see bad-one ja seletas kogu aeg midagi, teine, pikk heledate juuste ja nahaga oli siis nii-öelda hea. Kuna mina ei rääkinud tšehhi keelt ja nemad vaevu purssisid inglise või vene oma, siis eks meil selline segakeelne vaidlemine seal käis, kokku vast mingi pool tundi. Kuna nad said aru, et minult neil oma taskusse midagi ei laeku, siis niiöelda tehti mulle mööndus ja saadeti tanklast kiirteekleepsu soetama. Selles mõttes läks küll hästi, aga oleks see kiirtee siis ka seda raha väärt olnud!
Mini juurde tagasi jõudes pidasid Kris ja Ares plaani. Arese Minile nimelt nii aeglane kulgemine ei sobinud, meie aga lihtsalt auto heaolule mõeldes ei saanud kiiremini sõita. Seega sisestasime meie GPSi umbkaudse sihtkoha aadressi ja lasime Arese ees minema.
Pärast politseiga vaidlemist ja kiirteekleepsu omistamist teeolud loomulikult ei paranenud ja üks hetk märkasime, et nii nagu ka meie, üritas üks veok leida võimlaust kiirteelt mahakeeramiseks. Võtsime juba mõlemad mahasõiduteele kui GPSile ilmunud ristmik näitas, et see teeotsake keerab lihtsalt tagasi ja krt teab kuhu see viib. Nii naasis rekka kiirteele, meie tema sabas.
Egas midagi, pühaviha täis tegin südame kalgiks ja lasin teises reas nii kiiresti kui ma vähegi söandasin kohalikega võidu. Olomouci me kohale siiski jõudsime ja pärast mõningast seiklemist leidsime ka Arese ning õige ühika üles. Minu meel oli enam kui mõru. Ootasime siis Arese sõbra ära ja läksime endile tuba hankima. Plaan oli siis vähemalt selleks õhtuks ja pooleks järgmiseks päevaks nii-öelda paikseks jääda, linnaga tutvuda ja lihtsalt puhata.
Päris viisaks ühikatuba käes läksime õhtust sööma ja kohaliku elu-meluga tutvuma. Õhtusöögiks söödud pitsa ning kohalik õlu maitses hea, nagu ka hiljem vaid kohalikele teada olevas baaris olnud joogid ja kokteilid. Kuid kuna väsitav päev oli seljataga, siis ühikasse tagasi jõudsime vägagi mõistlikul kellaajal.
15. juuni
Kuna kolmapäev oli vaikne puhkamise päev, siis siin pikalt ei peatu. Mainin vaid Olomouci kenas vanalinnas jalutamist ja õhtupoolikul lähedalasuvas karjääris ujumas käimist.
Muidu oli aga tõeline time-out päev.
Õhtul libistasime algul ühika kõrval jõe ääres kohalikku odrajooki ja pärast teiselpool autode juures ning arutasime millega me siis ikkagi oleme hakkama saanud ja kuidas edasine kodutee kulgeda võiks.
Magama läksime suveõhtu kohta vara, kuna järgmisel hommikul ootas meid ees enam kui 1500 km pikkune kodutee läbi Poola ja Baltikumi, ühesõnaga – ei midagi liiga meeldivat.
16. juuni
Hommikul ärkasime vara. Meie pidime minema oma õli- ja Ares õllevarusid täiendama, nii et meie teed läksid juba ühika juurest startides lahku. Kuid leppisime kokku, et kui emmal-kummal midagi juhtub, siis annab sellest teisele ekipaažile koheselt teada.
Leidsime Arese sõbra soovitatud poekese üles ja pärast segakeelset purssimist saime oma õli kätte ning võtsime suuna Poola poole.
Üllataval kombel olid need kiirteed vähe värskemad ja sõit kulges meeldivamalt kui paar päeva varem. Päike säras taevas ja Tšehhi tundus juba täitsa kena. Eriti kuna kiirtee viis ilusti Poola piirini välja. Ja siis algas Poola – lõputute külade ja linnakeste rägastik.
Esimeses tanklas kus lootsime ka hommikusöögipausi teha osutusime nii populaarseteks, et pärast foto- ja autotutvustussessiooni tankla omanikele pidasime targemaks edasi liikuda, muidu oleks Mini nende tankla liiga ära märgistanud.
Poolas on mingi eriline komme teha maanteedele valgusfooriga ristmikke, nii et pidevalt tuli 110 pealt nulli pidurdada ja siis jälle 110-ni kiirendada. Igavuse üle muidugi kurta ei saanud.
Söögipausi tegime alles pärastlõunal järjekordses suures tanklakompleksis kus sai keha korralikult täis pargitud ja väheke jalgu puhatud ning eemal maanteel möödavuravaid masinaid vaadatud. Kui oleks teadnud mis meid ees ootab, poleks vast nii kaua puhanud.
Olime vaevu kilomeetri või paar sõitnud, kui niigi juba teeremondi tõttu allesjäänud ühel sõidurajal tekkis ummik. Ja ikka selline päris ummik, kus sa tiksud ja seisad, tiksud ja seisad ning vähemalt endale tundub, et lõputult. Kuna pageda polnud kuhugi, siis tiksusime ka meie seal suurte veokate vahel. Üks hetk panime kaameragi tööle, et seda autoderongi jäädvustada. Järjekordsest orust üles tiksudes juhtus see mis juhtuma pidi – Mini suri välja. Kergelt ülesmäge minek, kuhugi mahapöörata pole kuna olime oma ühe reaga parasjagu vastassuuna vööndis. Võtsin siis niipalju paremale tee keskel asuvale mururibale kui sain ilma teetöölisi segamata ja asusime käivitama. Kuna tee läks kergelt ülesmäge, siis käima lükkamine ei tulnud kõne allagi. Sel ajal kui ma starterit käiasin jõudsid paar rekkat meist mööda pugeda. Iga kord oli tunne, et nüüd sõidab oma käru tagumise rattaga üle Mini vasaku nurga…
Õnneks saime Mini enne järjekordse rekka möödumist käima ja pugesime tiksumisvoolu tagasi. Vahemärkusena niipalju, et kodus avastasime, et see meie väikene intsident on ka ilusti liikuvale pildile jäänud.
Kõik need lõputud külakesed ja teeremont tähendas seda, et me jõudsime Varssavisse enam-vähem tipptunnil ja kuigi me olime oma teekonna suunanud võimalikult linna servast, sattusime ikkagi ummikutes linnatänavatele.
Olime just asunud Varssavi tänavaid läbima kui Ares helistas. Selgus, et temal on Varssav juba seljataga ja umbes 100 km kaugusel Varssavist nokitseb juba tuttava kütusepumba juhtme kallal, kuid midagi hullu ei pidavat olema. Vähemalt nüüd teadsime, et temaga on kõik OK ja kui kaugel ta meist umbes on.
Varssavi ummikud tuulevaiksel ja lämbel suvepäeval ei tähendanud midagi head. Pingsalt hoidsin silma peal temperatuuri näidikul ja kui me ühe kaugel ees olema pidanud foori järjekorda toppama jäime, kus iga tsükliga liikusime vast paari-kolme auto võrra edasi, aga ristmikuni oli paarsada meetrit, siis hakkas tempi seier vaikselt tõusma. Esmalt üle keskmise joone, siis juba 2/3-diku peale… paar fooritulukest veel ja näidik oli juba kolmveerandi peal ja minu ainuke lootus oli, et ehk saame ennem ristmikult minema kui auto keema läheb. Paar viimast valgusfoori tsüklit enne meie pääsemist hakkas seier juba punase peale ronima. Ainuke positiivne mõte tol hetkel oli, et näe – tempi andur ikkagi töötab! Kuid see oli ka ainuke hale lohutus. Foori tagant pääsenud, otsisime üles esimese tankla ja ma asusin käepäraste vahenditega kapotialust jahutama.
Kell oli selleks ajaks juba 5-6 vahel ja ajusopis hakkas idanema mõte, et me ei pruugi ühe otsaga Jõhvi välja sõita. Kuid veel oli vara seda mõelda. Auto maha jahutatud ja tangitud, jätkasime Varssavi tänavate vallutamist. Loomulikult sattusime teeremonti ja ummikutesse, kuid õnneks tempi andur enam kordagi üle 2/3 ei tõusnud.
Kui olime linnast pääsenud, hingasime kergendatult ja teekond võis jätkuda nii hästi kui see Poola „Koleijnidel“ võimalik oli.
Päike vajus aina madalamale ja meie üritasime teel olnud kartulivagudesse Miniga mitte päris ära kaduda. Õhtused Poola linnakesed olid kohati päris elavad ja ühes järjekordses linnakeses tanklapeatust tehes jagus taaskord auto uudistajaid ja rõõmsaid nägusid. Päike oli selleks ajaks juba peaaegu loojunud.
Viimased umbes sadakond kilomeetrit Poola-Leedu piirini kulgesid suhteliselt aeglaselt, kuna veoautode poolt olid teed väga roopasse sõidetud või lihtsalt auke täis ja kohati üleval olnud 50 ala märgid väärisid oma asukohta.
Piiriäärsed alad olid juba eelmisest korrast tuttavad ja hea oli Kristjaniga meenutada kuidas me kaks aastat tagasi just selle sama kollase Mini nimel teise suunda sõitsime.
Poola-Leedu piiri ületasime pilkases pimeduses ja loomulikult ei pääsenud me kohe ka miilitsatest. Nii läpaka GPS kui väike GPS näitasid 90 ala, aga meile raiuti, et ei, see on asula. Igatahes tuli nendega natuke „vestelda“. Samal ajal võeti juba järgmine, seekord rekka, rajalt maha. Miilitsate juurest ära sõites otsisime esimese tankla, täitsime paagi taaskord bensiiniga ning vaatasime ka endile üht teist hamba alla ning teekond võis jätkuda.
Leedu sõitsime tõesti ühe hingetõmbega läbi, peatudes vaid tankimiseks. Kuid kell oli hiline, või siis varajane, sõltub kelle mätta otsast vaadata ja kuna meie õlivarud olid otsakorral oli selge, et mingi hetk peame vähemalt väikese peatuse tegema, korraks silma looja laskma ning siis pärast ärkamist viimase õli sisse panema ning kodu poole edasi sõitma. Vahepeal ehk kusagilt õli juurde ostma.
Seega otsustasime, et veame end Lätti välja ja siis puhkame, nii jääks koju sõita alla 500 km. Leedu-Läti piiri ületasime sekeldusteta, kuigi kohalik politsei suunas meie auto poole kahtlusava taskulambivihu. Aga ei tea kas Eesti numbrimärgi või auto väiksuse (no mis salakaupa või illegaale sa ikka Minisse peidad) tõttu ta meid kinni ei pidanud.
Esimest Läti tanklat ei pidanud õnneks kaua ootama. Silmalaud olid rasked ja kuna päike hakkas juba üle silmapiiri ronima, siis oli eesmärk enne suurt valget korraks silmi puhata. Parkisime oma Mini rekkade vahele, otsisime üles magamiskotid ja soovisime üksteisele head und ning sättisime end Minis magama.
17. juuni
Väsimus osutus sedavõrd suureks ja Mini istmed üle ootuste mugavaks, et plaanitud poole tunni, või maksimaalselt tunnikese asemel suikusime neljaks tunniks. Kui auto poleks seisnud ninaga päikesetõusu poole ja autos poleks palav hakanud, oleksime vast pool päeva maha maganud.
Kuna koduigatsus oli suur ja sõita oli veel ligi 500 km, siis otsustasime samas tanklas kütust lisada ja teele asuda. Kuid selleks, et kõrval rekkates magavaid juhte mitte äratada, otsustasime Mini paarikümne meetri kaugusel asuvate tankurite juurde lükata. Terve reisi olime tankinud 98-t, mis kütusekulu ja Kesk-Euroopa kütusehindasid arvestades oli pannud kütuse-eelarvele korraliku põntsu. Nüüd kodust ligi 500 km kaugusel otsustasime enda arvates riskida ja tankida 95-t (eelmine aasta lihtsalt oli ebameeldiv kogemus 95-ga) ja vaadata kuidas mootor sellele reageerib. Halvimal juhul ei oleks Eestist treileri järgi organiseerimine nii hull kui Šveitsi. Põis kergendatud, silmad puhtaks pestud ja kütus tangitud, olime valmis teele asuma.
Siis selgus, et vaid meie olime valmis teele asuma. Mini otsustas, et tema jaoks on veel liiga vara ja tema pärast oleksime võinud kasvõi jala edasi minna, tema käivituda ei tahtnud. Lootusrikkalt istus Kristjan rooli ja mina asusin Mini tankla territooriumil lükkama. Algul ühele ja siis teisele poole. Kuid Mini ei teinud sellest väljagi. Kuna hommik oli varajane, siis polnud tanklas ka külastajaid, keda oleks saanud appi kutsuda. Ja siis selgus, et sellest poleks ka abi olnud. Elekter ei jõudnud kütusepumbani ja kohati isegi süütelukuni. Selleks ajaks olin Mini kõvasti üle poole tunni tanklas lükanud ja vere maitse oli suus ning hing varahommikuses leitsakus kinni.
Üle jäi teha vaid üks asi. Süütelukk lahti võtta ja kontaktid üle kontrollida. Kristjan lammutas süütelukku, ja mina püüdsin samal ajal oma hingamist taastada. Süütelukk oli parajalt must, seega puhastasime selle ära ja panime kokku tagasi. Olukord läks natuke paremaks, kuid mitte piisavalt, et Mini käima saada. Seega otsustasime ka süütesse tuleva voolujuhtme üle kontrollida, enne kui oleksime massilülitist voolu otse süütelukku viinud.
Teadsime, et kapoti all oli enne reisile asumist jäänud üle kontrollimata starteri solenoid. Nii siis võtsime solenoidi kontaktid üks haaval lahti ja puhastasime käepäraste vahenditega ära ning panime kokku tagasi. Enne käivitamise proovimist käis peast läbi vaid üks mõte – kui nüüd ei käivitu, oleme omadega päris … rabas.
Keerasin süütevõtit ja … võta näpust, Mini käivitus. Pisike tahtis hommikul lihtsalt natuke kauem magada ja väheke tähelepanu saada. Pea kõik reisi jooksul olnud Mini käivitumisprobleemid oleksid olemata olnud, kui oleksime enne reisi jõudnud solenoidi klemmid kiiresti liivapaberiga üle käia. Meie aga nusperdasime oma ajusid ja hoidsime end Mini lükates vormis enamustel käivitamistel mis viimase kahe nädala jooksul toimunud olid.
Kuid Mini töötas ja ees ootas poolepäevane kodutee. Vähemalt nii me arvasime. Kokku kulus ärkamisest liikumasaamiseks ligi 2 tundi.
Lõuna-Lätist mäletan vaid nii palju, et pidime läbi sõitma nii mõnestki linnast ja ühes neist sattusime teetööde tõttu olnud ümbersõidult hoopis mingile külavaheteele, mis oli suht samas olukorras mis Läti maanteedki, kuid see-eest mõnusalt kurviline. Lasime siis GPSil teekonna ümber arvutada ja jätkasime hommikupäikeses Läti maaelu häirimist nii kiiresti kui teeolud lubasid. Ei, me ei ületanud kordagi lubatud kiirusepiirangut – nii head need teed nüüd ka ei olnud.
Vahepeal jõudsime omadega päris padrikute sügavusse, kuid mingi hetk viis külavaheteeke tagasi veidi suuremale teele, mille olukord polnud üldse kiita. Seejärel järgmisele suuremale teele ja üks hetk avastasime end mäkke viivalt teeremondis olevalt teelõigult. Ülesse jõudes oli selge kus me olime – Riia ümbersõidule jääva tammi peal. See koht mis oli paar aastat tagasi maasturigagi sõites päris talumatu. Paistab, et lätlased olid ka ise sellest aru saanud ja nii oli enamus teest saamas uut katet ning nii läbisime mu kõige kardetuma Läti teelõigu suhteliselt rahulikult.
Kuna Riia-Valga-Tartu-Jõhvi tundus olevat kiirem lõik kui Riia-Tallinn-Jõhvi, siis otsustasime esimese kasuks. Selle otsuse kahetsemist ei tulnud kaua oodata. Suurelt teelt ära keerates hakkasid peagi „tissid teel“ ehk poolakate koleynid. Kui poolakad olid vähemalt nii ausad, et kui olid koleynid, siis pandi ka südamerahus märgile kirja, et järgmised 20 või 30 km on tee tisse täis. Lätakad va kuuevarbalised aga jagasid selle kohati vaat, et kümneks lõiguks. A’la esmalt on märk, et koleynisid on 5 km. Mõtlesime, et OK, päike on kõrgel ja aega on, sõidame rahulikult ning elame need üle. Kohe kui GPSi järgi lubatud 5 km läbi sai tuli järgmine märk, millel kirjas 3 km koleynisid ja kui see ala läbi sai, siis märk 500m ning loomulikult pärast seda juba järgmine mõnekilomeetrine märk. Ütleme nii, et esimese viie puhul me veel lootsime, et pärast märgitud ala hakkab ülesküntud maastiku asemel taas sile asfalttee, aga kus sa sellega – kõigest meiesuguste lollide tühi lootus. Minu mäletamist mööda kestis selline tramburai kuni Valkani välja. Kui mõned teele jäänud linnakesed veidi paremate teedega välja arvata.
Ahjaa, Lätis sai minu mäletamist mööda kaks korda tangitud ja mõlemal korral 95-t. Ei tea, kas pikast sõidust hakkas mõistus juba segi minema, aga auto käitumine muutus iga kilomeetriga aina paremaks. Sõit muutus sujuvamaks, jõudu oli nagu rohkem ja minek erksam. Samuti ei pidanud enam gaasipedaalil nii palju seljas elama, et suurematel kiirustel edasi saada. Kuid kuna ka Kristjan oli seda märganud, siis ei saanud me ju mõlemad ühel hetkel lolliks minna. Siis meenus mulle ka TKTK-s mainitud lausejupp kui ma küsisin, et kas vahepeal juurde toodud bensiin oli 98: „Ei, me tõime 95-t ja tegime sellega seadistuse“. Lahtiseletatuna – Mini aju „kaart“ oli kirjutatud bensiin 95-st lähtuvalt. Mina vana tohman suutsin selle aga viimase kiire nädalavahetusega aga ära unustada ja tankisin terve reisi vanast harjumusest 98-t ja imestasin, miks sumps nii hullusti tahmab ja mootor korralikult käia ei taha. (Väike OT: Nüüd, kus ma olen ka Suvepäevadel 95-t kasutades ära käinud, võin öelda, et kui liig rikas segu välja arvata, töötab mootor juba väga ilusti.)
Valka läbisime peatumata ja kui Valgas ei oleks käinud veemajandusprojekt, oleksime ka Valga kiiresti läbinud. Aega võttis, aga lõpuks suutsime ka Valgast välja ronida ja ees ootas juba kodune Eesti teedevõrk. Kiirusepiirang 100, taevas säras pealelõunane päike ja lõpuks ellu ärganud ja sujuvamalt tööle hakanud mootor muutsid sõidu nii mugavaks, et kohati oli raske uskuda, et sõidame Miniga. Ainuke mis veel Mini sõitu meenutas olid aegajalt koopasse käivad rattad.
Paar- või mõnikümmend kilomeetrit enne Tartut aga teeolud muutusid ja taas tuli hakata roolis võimlema. Täitsa uskumatu, millistele teedele Eestis pannakse 100 km piiranguid! Tallinn-Narva maanteel on kordades siledamaid, sirgemaid ja parema nähtavusega teelõike, millel võib unistada suvel 100 km piirangust, samas kui kusagil Kesk-Eestis on isegi mingitel närustel sõitmiseks kõlbmatutel kahe-küla-vahelistel teedel 100 km piirangud. Aga see on juba hoopis teine ja suht lõputu jutt.
Üle „kivide ja kändude“ jõudsime lõpuks Tartusse. Kuna pidime ühe peatuse tegema, siis otsustasime ka üksiti tankida. Loomulikult siis Tasku/bussijaama Statoilis. Kuniks ma Kristjanit ootasin sai tankla parklas juba Mini tutvustatud.
Tartus asjad aetud, võtsime suuna linnast välja. Sõita oli jäänud veel umbes 130 km, mis pärast ligi 5000 km mahasõitmist tundus jalutuskäiguna. Jalutuskäiguna üle juba nii tuttavate koleynide.
Kauksist mööda sõites oli suur tahtmine järve poole keerata, auto tee äärde parkida ja end kasvõi korraks Peipsi lainetesse kasta. Kuid kuna Kristjan soovis rutem koju saada ja ega ma isegi just kiire kojujõudmise vastu ükskõikne ei olnud, siis jätsime Peipsi seekord vahele.
Koju jõudsime alles täpselt tööpäeva lõpuks, kella viieks. Niipalju siis lootusest, et 500 km läbime poole päevaga. Kuid kõige tähtsam oli see, et me olime kodus ja nii uskumatu kui see sel hetkel ja tegelikult ka siiani ei tundu, me tegime selle hullumeelse reisi ära. Mitte just kõige normaalsemate Minidega Eestist Šveitsi ja tagasi, ligi 5000 km. Kui palju närvirakke nendele kilomeetritele jäi ei tea vist keegi, kuid kokkuvõttes ei juhtunud midagi, mida me ise korda poleks suutnud teha või mis oleks meie reisile kriipsu peale tõmmanud ja see oligi peamine.
Viimasel päeval panime auto läpakasse kirja ka kõik asjad mis meie arvates väheke tähelepanu tahaks. Kui seda hiljem lugema hakkasime selgus, et pea kõik on pisiasjad, vaid õlileke ja koopasse käivad rehvid on suuremat tähelepanu vajavad asjad. Ja kui veel natuke asja üle järgi mõtlesime, siis enamus pisiasjadest oleks pidanud jõudma enne reisi üle vaadata ja korda tegema. Siis oleks terve reis möödunud palju sujuvamalt ja rahulikumalt. Aga eks tagantjärele tarkus ole alati see kõige parem tarkus.
Nii et kui kellelgi peaks tulevikus tulema mõte sõita kuhugi Kesk- või Lõuna-Euroopasse IMMile või hoopis UK-sse ja vahendeid reisiks on, siis mina ütlen vaid üht – tehke see ära! Sellist Minide hulka ei näe te mitte kusagil ja ainuüksi see autoreis on seda väärt. Isegi kui teel tuleb autot väheke putitada, siis see on vaid boonuseks ja lisab värvikaid seikasid mida hiljem kasvõi tulevastele põlvedele jutustada.
Siinkohal kasutan juhust ja tänan südamest meie suurepärast reisiseltskonda – Arest, Helenit ja Kristjanit. Teps mitte kõik ei suuda üles näidata sellist kannatlikkust, südikust, leidlikkust ja eesmärgile truuks jäämist nagu meie seltskonnal tuli seda teha. Kuid mis kõige tähtsam – lõpp hea, kõik hea.
Pildid: Margo Tekst: Margo