Panen siis ka oma Minikese loo kirja.

Kõik sai alguse nii...
Umbes viiendas klassis tuli meie klassi selline Minifänn nagu Kristjan Maruste. Esimesed 5aastat sai tema suust enamuse ajast kuulda vaid seda, et kui hea, mõnus, vapustav, vinge ning absoluutselt nummi pill on Mini. Jutt-jutuks ning väga ei jõudnud seda nii-öelda autopedede juttu ära kuulata.
Kuni ühel päeva sain ka mina valgustatud...

Ühel ilusal päeval sai Maruste esimese tüübina meie klassist auto - muidugi mille muu kui Mini! ja milline masin see oli! piu-pau, bling-bling, pau-vau. See oli kaunis. Esimese päeva jooksul sai seda ligi 10korda vaatamas käidud. Ei saanud küllalt. Oh seda naudingut, mis tuli veel sõidu ajal. Isegi tagumisele istmele pressitud olles tundus see jumalik. Korra sai isegi Kristjani kapoti peal sõidetud...kuni Maruste pidureid pani...täitsa kena kaarega lendasin

Kapoti pealt ning tagant istmelt tahtsin hädasti rooli, aga ei saanud , mis mul siis muud üle jäi, kui päris enda Mini muretseda?


Seega kui vanust oli piisavalt, load pooleldi tehtud ning vajadus oli kasvanud hirmsuureks, algas otsing Mini järgi. Saksamaa netilehed söötsid ette supermõnusaid kaunitaare, ennenägematuid Mini versioone ja palju muudki, kuid miski sai pidevalt takistuseks - hind, iluvead või liigne tavalisus(kui Mini kohta seda üldse öelda saab). Kuni ühel päeval leidsin sunroofiga ning oranzide velgedega üpris odava pilli. Ma tundsin, et pean selle endale saama...

Kõvasti orgunni, kulutatud närve ja raha hiljem seisis Saksamaal päris minu oma Mini! Oh yeah. Treileri koht tagatud ning ootused kõrgele aetud, jäin ma ootama... Kuni ühel päeval kontrollides, et kaugel mu kullake ka on avastasin, et mingi suvaline treiler oli käinud MINU Minil järgi. Hapuks kiskus olukord siis, kui sain teada, et see polnud meie treiler, vaid mingite suvaliste poolakate oma. Aitäh!

Oh seda kibestust ja vastikut tunnet. Kuu aega nägin oma Mini unes, mis veereb nüüd Poola augulistel teedel. Vaesekene. Raha sain tagasi, vabandusi ega kompensatsiooni ei pakutud.

Nii kadus soov omada Minit päris pikaks ajaks ära. Kõik teised Minid paistsid Saksa lehtedel üpris koledad välja, võrreldes sellega, mis mul oli juba korraks omastatud. Enam ei olnud soovi tavalise masina järgi, tahtsin katuseluuki, kuid nendega masinad maksid kordi rohkem kui eelpool mainitud auto. Oranzidest velgedest ma parem ei räägigi - lootusetu otsing. Kuid kunagi tulevikus on mu Minil igatahes oranz velg kindel mats .

Kuid siis ühel päeval sattusin saksa ebay lehele. Pärast poole kuu pikkust otsingut leidsin sobiva masina. Tükk aega tuli isa veenda selles, et ma kavatsen osta auto internetioksjonilt ning saata raha teele edela Saksamaale, ilma midagi isegi nägemata. Lõpuks sain ta siiski nõusse ja lasin Kristjanil oksjonil pakkumine teha, kuna endal puudus võimalus selleks. Pakkumine lõi eelmise pakkuja summat. Nüüd ma olin juba teistkordselt Mini omanik.

Teist sellist hävingut, nagu ma esimese Miniga kogesin, ma enam tunda ei tahtnud, seega orgunnisin ise kõike ja väga täpselt. Muidugi asus masin kõige kaugemas Saksamaa punktis, seega üksiki treilerijuht väga tormijooksuga sinna tormata ei tahtnud ning nõudsid veel rahagi juurde. Hapu, aga mõistetav. Peagi veendusin, et mu kallike on teel Eestisse õige treileri peal ning rõõmutants võis alata.

Pärast mõnda ülierutavat päeva saabus mu uus lemmik Eesti pinnale. Oh seda mõnu. Suundusime Tartus kohe ARK-i ning tegime seaduslikuks ning kasisime koju, et enne ülevaatlust kõik joonde ajada. Kuid kahjuks oli kätte jõudnud juba talv(talvekummid puudusid) ning juhiload olid veel kaugel ja et mitte kiusata oma Minit pakase ja lumega ajasin selle garaaži, et kevadel tegudele asuda. [/i]

Talvel sai jube mitu korda käidud garaažis kontrollimas, kas Mini ikka elab veel. Aknapesuvedeliku paak oli täielikult ära külmunud ja hoidsin hinge kinni, et sama ei juhtuks jahutusvedelikuga. Mine sa tea kui kanget kraami need sakslased seal kaugel-kaugel kasutavad. Kui välja kiskus juba -30 ja paar miinuskraadi pealegi, kartsin, et talveuni võib mu uuele lemmikule saatuslikuks saada.

Kuid... kui lumi sulas, linnud hakkasid vaikselt laulma ja muud kevademärgid olid juba väljas, läksin jooksuga garaaži...keerasin süüdet ja...prõmm-prõmm-prõmm. Eluvaim täitsa sees.

Algasid lõputud parandamis aktsioonid.

Vahelduva eduga, kord nokk kinni saba lahti ja saba lahti nokk kinni situatsioonides olles, õnnestus enda arusaamistmööda kõik korda seada.

Võis alata mu esimene lubadega sõit...sihtmärgiks tehnilise ülevaatluse majakene.

Seega sooritasin just oma elu esimese sõidu, omades juhilube, ning esimene sõit oli kohe Miniga. Kui paljud teist sellise saavutusega kiidelda saavad ?

Igatahes sõidust nii palju, et plaanis oli tehnilisest ülevaatlusest ilusti läbi saada ning homsest Tartu teedel juba korralikult ringi purjetada. K. Marustega koos minnes andsid muidugi poole tee peal suunatuled otsad, kuid mingi ime läbi hakkasid need taas tööle, kui sai rohkem gaasi antud. Järeldus - gaasi tuleb korralikult vajutada, siis püsivad asjad töökorras.

Ülevaatlusesse jõudes ei funksinud suunad taaskord ja tuli enne sisenemist korralikult tuuritada. Nii hinge kinni hoides andsin juhiõigus üle tehnilise ülevaatluse kutile, kes ühe esimese tegevusena ka neid kohe proovis ja.....success! Töötasid.

Tehniliselt olid tuled, heitgaasid ja kõik muu väline kombes, kuni jõuti masina alla. Vastik ja kole ülevaatluse vana tegi kurja nägu ning ütles, et Vasak poolteljekumm on katki ja alumised šarniirid lõtkuga. nuuks.

Šarniirid tuleb saada korda ja peagi uuele katsele...

Nägin seda masinat.Igati ilus.Iga kroon mille sa selle eest kulutasid läks raudselt asjaette

Nii. Kus siis näha saab? Mingi väljanäitus?

Väljanäitust veel kahjuks ei toimu .
Aga kohe kui šarniirid vahetatud saan, võib mind Tartu tänavatel pea iga päev kohata.
Hetkel saab aga Soinaste 14 aias (kohe televisioonimasti kõrval) masinat uudistamas käia...

Väljanäitust ei ole Juhtusin Kristjani juures olema kui autoke just ülevaatusele startima hakkas

No siis ka hiatus teistel MINI omanikele, kuna aegajalt käib üks vant teie MINIsid kiibitsemas, ärge olge pahased, kuid kui endal pole siis tuleb teiste omi vaatamas käja, muide see on hea, et kolm tegelast elavad suht lähestikku, ning minu jaoks kiviviske kaugusel, ühe päeva nägin ka öhtul kell 23:03-23:07 vahel MINI Eedeni Neste tanklas, süda löi kohe kiiremaid käike
kui seda iludust nägin.

Muide mis saab sellest Austin Metrost mida sa Harri üks päev pesid?

Tegelikult saab sel autol silma peal hoida siitkaudu ka:
http://t6ksti-t6ksti.blogspot.com/

Miskipärast on see postitus vahele jäänud aga parem vastata hilja kui mitte kunagi

Sellest Metrost mille pesemisega sulle majaees "vahele jäin" tuleb üks töökorras automobiil mu isale.

Eile juhtus siis selline asi...
..rääkisin Marustega Minimeetingu muljetest ja muigasin kui ta rääkis, kuidas Miku masin lätis sumpsi kaotas ning kuidas nad salvrättidest kõrvatroppidega pikka maad töristasid. Naera veel teise õnnetuse üle...
..jõudsin sellest kohast kümne kilomeetri kaugusele sõita, kui ma kuulsin, kuidas mingi asi künnab asfaldit. Sain kohe uhkusega Kristjanile helistada ja öelda, et ilma sumpata Mini töriseb täitsa armsalt. Ega siis minu masin ei saa olla kehvem, kui Miku Clubman!
Mis seal siis ikka...ootasin kuniks purunenud osa maha jahtuks, muretsesin lähedalasuvast talust veidike traati ning koorisin ennast peoriietest alukate väele ning lamasin nii näoli asfaldil vana Võrumaanteel. Vähemalt kohalikel külameestel oli lõbu laialt.

Nunnu. Meil jäi see asi vähemalt põhja all ise veel klambri külge. Viimase klambri poldid olid aga nii kapitaalselt kinni roostetanud, et edasiliikumiseks tuli sumpsi jäänuk küljest ära MURDA. See on üsna pornograafiline vaatepilt, mis praegu Clubmani all valitseb - tõsiselt väänatud-rüvetatud auklik torujupp juhtmeklambriga raami küljes, et vältida kusagile vastu käimist.

Minu Miniga tehti eile öösel üks väike vingervuss.
Nimelt parkisin ma auto sünnipäevale minnes ninaga maja suunas, tõmbasin käsipiduri peale ning jätsin käigu sisse ja võtme suskasin kindlalt taskusse. Kuid oh seda üllatust, kui ma 3tundi hiljem koju soovisin liikuda ning auto oli liikunud oma endisest asupaigast mõne meetri kaugusele ning oli keeratud 180kraadi ümber. Kena nali küll, kui nad poleks seda tehes rattakoopa liistu lahti kakkunud. Lisaks olid mõned naljatilgad umbes topsitäie veini katusele valanud, seega suur aitäh.

Tegelikult mis ma ikka kurdan...iga tartlane peaks olema piisavalt tark, et parkida oma auto öösel pubist 16kannu vähemalt kilomeetri kaugusele, mitte paar maja edasi.

Meelelahutuskohtade lähedus mõjub silmatorkavate autode tervisele üldjoontes halvasti. Minu Muhk (ZAZ 965) seisis paar aastat tagasi ka ainult ühe öö Tõnissoni tänaval aga õnnetuseks oli tegemist reede õhtuga. Kes Tartu olusid ei tunne, siis tegemist on suhteliselt vaikse tänavaga, mis jääb teekonnale kesklinnast legendaarselt kehva ööklubisse XS. Vindiseid inimesi liikus öösiti sealkandis palju. Igatahes pidi poiste nukrus, et sellise vahva ja pisikese autoga ikka sõita ei saanud, ikka suur olema, sest haledusehoos murti kõik väljaulatuvad osad lihtsalt küljest ära - ukselingid (sest uksed olid nende kurvastuseks lukus ju), peeglid, kojamehed. Oleks antenn olnud, oleks ka see ilmselt empaatiahoos maha langenud.
Sarnaste probleemidega on mu mälu järgi kokku puutunud ka Kadri oma elektrikarva Cooperiga. Nüüd seisab see enamjaolt hoovis nagu ma olen tähele pannud.

Õnnetu saaks olema see inimene kes mulle autokese lõhkumise katsel peaks vahele jääma.....Mõnuga murraks sellisel tegelasel mõne väljaulatuva osa ära Korra on mul kapotilt embleem ära virutatud ja seda tehti muidugi räigelt kruvikeerajaga ja auto oli just värvimisest tulnud......