Margo 1975 Morris Mini

[Margo]

…
4. august, Teisipäev, Luksemburg

Uni oli magus, kuigi õhtul "avaldasid muljet" "turistid", kelle jaoks 30m eemal asuv tanklakonpleks koos tualettidega osutus liiga kaugeks, aga see selleks.
Teisipäeva hommik oli päikeselin ja kuna ees ootas pikka päev Luksemburgis ja Pariisis, rääkimata sadadest kilomeetritest maanteel, tahtsime hommikul dushi all käia. Loomulikult ei piisanud inglise keelest ja appi pidi võtma ka kehakeele kuid lõpuks oli meil dushikabiini võti, kuigi selle saamiseks pidime küsitlema 2 koristajat ja 2 kassiiri.
See eest hommikusöök sealses rekkaparklas läks palju meeldivamalt ja üritasime ka wifi't kasutada, mis siltide järgi olemas pidi olema. Arvutid mingi ühenduse suutsid küll tuvastada, aga selle eest tasumine jäigi müsteeriumiks, kuna me ei tahtnud selle väljaselgitamisele tervet päeva raisata ja nii võtsimegi suuna Luksemburgile.
Päevane Luksemburgi liiklus oli hoopis midagi muud võrreldes südaöisega. Parkimiskoha otsingul sattusime ka kitsamatesse kõrvaltänavatesse:




Ja nagu sellelt pildilt näha, oli kogu minu tähelepnu liiklusel:


Kuid õnneks oli öisest seiklemisest meelde jäänud üks suurem parkla raudteejaama lähistel ja huvitaval kombel ei olnud seal ühtegi turistide bussi, kuigi kõik kanjoniserva bussiparklad olid umbe täis.
Leia üles Eesti lipp


Raudteejaam:


Üks ilus Aston Martin:




























Austin Healey?:


Margo uus Mini? Eip, punane mul juba on








Ei ole midagi öelda, tõesti üks äärmiselt ilus linn ja kahju, et meil nii vähe aega selle jaoks oli. Tulevikus tahaks kindlasti ka seal orus ringi jalutada ja ilma, et peaks kogu aeg kella jälgima.

Luksemburgis panime uueks sihtkohaks Pariis ja asusime teele.

Jätkub…

[Margo]

…
4. august, Teisipäev, Prantsusmaa

Kuna meil olid tasulised teed välja lülitatud, siis Luksemburgist Pariisi sõitsime meie endigi jaoks üllatuseks läbi Belgia.
Üks huvitavamaid orge enne Prantsusmaale jõudmist:


Prantsusmaale sisenesime juba läbi „tuttava“ rohtukasvanud kunagise piiripunkti:


Prantsusmaa maastik mis meid sellel teel ümbritses ei olnud väga eriline. See oli küll vormiküllasem kui Eestis, kuid mitte nii künklik kui oli Saksamaal:


Sellest tulenevalt möödus päev suht rahulikult.

Põlvissaati „lumes“ on ikka parem kui varbaidpidi „kuses“


Rakveres on Tarvas, Prantsusmaal maantee ääres nägime aga sellist seale püstitatud mälestusmärki:


Üks päris kitsaste ridadega teelõik


Siin pildil on taamal näha Pariisi oma üüratutes mõõtmetes:


Samas lähedal asus mingi Peugeot Citroeni tehas/ladu:


Pariisi eeslinnadesse jõudsime ilusti tööpäeva lõpuks, nii umbes kella 17 paiku ja siis algas üks pidu ja pillerkaar. Pariisi tipptunnil pargimaasturi ja selle järel veereva haagisega on üks ütlemata põnev kogemus, rääkimata tunnelitest, mis maa all hargnevad ja omavahel ristuvad ning loomulikult ei ole GPS-l maa all levi. Üks selline tunnel tuli läbida 70 km tunnikiirusega ja seal sai tõesti lihtsalt ehku peale mindud ja tunnelilabürindist lõpuks väljudes hoidsime kõik hinge kinni, et kas GPS lausub oma mesimagusa häälega „Kas kalkuleerida uuesti?”.


Kuid mingi ime läbi olime suutnud tunnelis valida õiged augud kust läbi pugeda ja jõudsime välja just sinna kuhu pidime. Kuigi Pariisis sai nii mõnigi kord seda väljendit kuuldud.

Mini!


Ühel väikesel kesklinna tänavakesel oleks olnud võimalus korraga pildile saada 3 Mini, aga kahjuks märkasime seda suurepärast kaadrit alles tänavaotsast möödudes ja kohalikud poleks vist väga rõõmustanud, kui me oleks keset tänavat seisma jäänud ja Minisid pildistama läinud.

Teekond kesklinna, kui peamiste vaatamisväärsuste juurde, kujunes üle ootuste pikaks, aga lõpuks jõudsime kohale




Pärast pikka otsimist, mille sisse jäi ka eelmainitud 3 Mini kaader, leidsime kogemata jõe ääres parkimiskoha kuhu haagisega ilusti ära mahtusime.

NB! Auto paremad rattad ei ole joonel mitte minu laiamisest, vaid see parkimisriba oligi nii kitsas - vasakud rattad olid vastu äärekivi. Selle ala tegemisel oli vist kunagi ainult Minide, põrnikate ja inetute pardipoegadega arvestatud

Sellele järgnes tutvumine kohaliku parkimisautomaadiga

mis loomulikult ei lävinud inglise keelt. Tähelepanu võib pöörata ka minu ja venna vahel maas lamavale surnud rotile, neid loomi leidus seal ümbruses ka elavatena ja igas suuruses. Kuna meil olid prantsuse keelega lood kehvad, siis sai abipalvega eemalseisvate politseinike poole pöördutud. Õnneks üks inimene kuuest purssis inglise keelt ja ma sain oma küsimustele vastused. Jutu käigus näitasin suuna kuhu ma auto olin parkinud ja kui politseinik märkas meie auto ees olnud karavani, siis vangutas pead ja ütles oi-oi-oi, karavan ei ole üldse hea masin Pariisis liikumiseks. Ma siis kiiresti selgitasin, et ei-ei-ei, karavan ei ole minu oma, minu auto on karavani taga. Targu jätsin ütlemata, et autol haagis sabas on, muidu oleks mulle seal samas vist tursked sellid ühe pikkade käistega valge särgiga järgi kutsutud

Pariis osutus seekord üllatavalt meeldivaks ja positiivseks linnaks. Igasugune kauba pähemäärimine ja inimeste tüütamine oli koondatud ainult suurte vaatamisväärsuste juurde ja mujal sai täitsa inimese kombel jalutada. Kuna me jõudsime Pariisi õhtul ja ajagraafik oli niigi pingeline, siis me ainult vaatasime mõnda kuulsamat vaatamisväärsust ja kusagil sees ei käinud.












Piltidelt on näha, et kui me alustasime oma jalutuskäiku veel valges, siis Jumalaema kiriku juurde jõudsime alles pilkases pimeduses:

Selle viimase pildi tegemiseks tuli mul kirikule ja kogu kvartalile mingi 5-6 korda ring peale teha, kuna peatumiskohta oli võimatu leida. Lõpuks pidasin auto nahhaalselt taksode peatumisalas kinni ja ülejäänud ekipaaž jooksis kiiresti pildistama kuniks mina töötava mootoriga neid ootasin.

Sellest lõputust tiirutamisest oli mul juba totaalne siiber ja nii otsustasime teha kiire tiiru ka Eifeli juurde ja siis minema sõita. Meil õnnestus jõuda Eifeli juurde just siis, kui seal see „tuledesära“ peale hakkas:

Sellest tuledesärast on kokku mitukümmend pilti, kuid ma piirdun siin vaid ühega

See rekka:

oli ikka tõeline bling ja masina signaal ei jäänud alla tema välimusele. Vend üritas selles hämaruses rekkat pildistada ja kui juht seda märkas, andis suurest rõõmust signaali, nii et ma pidin vaat et peaga lakke hüppama – hää signaal oli

Nendegi väheste Pariisi vaatamisväärsustega põgusaks tutvumiseks kulus meil mitu tundi ja kui lisada veel hommikune Luksemburgi avastusretk, siis olid jalad ikka päris väsinud. Kuid nägemata oli veel autopedede meka – Triumfi kaar ja sealne ringtee. Kell lähenes juba keskööle ja liiklus Eifelist ja Jumalaema kirikust eemal vähe mõistlikum. Nii parkisime auto ühe Triumfi kaare juurde viiva tänava ääres ja käisime seda imet jalgsi vaatamas.


Kui fotosessioon tehtud, selgus et me peame Tirumfi kaare ringtee ka autoga läbima ja maha sõitma 7. tänavale. Ahah…?!? Prantsusmaal on ju ringteel vähe teised nõudmised kui meil siin koduses Eestis, kuid selle peale ei olnud aega mõelda. Tallinna liikluskogemus tuli prantslastega ringil „võideldes“ kasuks ja vist aitas natuke ka nende jaoks suur must jeep mingi asi sabas veeremas ja keegi otsa ei sõitnud ning ka mul õnnestus teisi vältida. Seitsmenda tänavaotsa otsimine läks ka rohkem ehku peale, kuna selles liikluskeerises ei olnud minul aega tänavaotsi lugeda. Vend siis kõrval vaatas ja arvutas ning siis hüüatas, pööra sinna, ei-ei juba siia! Igatahes saime jälle kord õigele teeotsale.
Pariisist väljasõit kestis päris kaua ja tekkis juba tunne, et see linn lõpebki alles Calaisis.

Linnast välja jõudes oli kütust alles alla poole paagi, mis tähendas, et teel Calaisi peame kindlasti tankima. Algne lootus öösel veel Calaisi jõuda ja üle lahe sõita hakkas Pariisist välja saamise ajakuluga seoses vaikselt kustuma.

Kui üks lootus kustus kerkis mühinal üles uus – lootus leida toimivat tanklat. Olime jõudnud veerand paagi jagu kütust sõidule kulutada, kuid kõik teele jäänud tanklad olid öösel suletud. Meie jaoks, kes me oleme harjunud 24H tanklate või automaattanklatega, oli see suur üllatus, kahjuks mitte positiivne. Natuke jama oleks olnud kusagil keset põldusid tühja paagiga seisma jääda. Kui kütusenäidik hakkas juba 0-le lähenema ja pardaarvuti näitas maksimaalseks läbisõiduks alla 90 km ei jäänud muud üle kui tuli hakata GPS-s lähimaid tee peale jäävaid tanklaid otsima. Paar esimest tanklat osutusid taaskord suletuks ja oht tee äärde jääda muutus üha reaalsemaks. Viimases hädas õnnestus leida GPSis väike asula, kus väidetavalt pidi olema kolm tanklat. Otsustasime, et kui ka need suletud on, siis lihtsalt ööbimegi ühes neist, hommikul tangime ja sõidame edasi.

Linnakese esimene tankla mingit üllatust ei pakkunud ja nii sõitsime teise juurde. Seal olid lausa mingid tõkked sissesõitude ette tõstetud ja juba tundus, et taaskord ei vedanud ning jäänud oli vaid üks tankla. Tankla juures ümber pöörates märkasin, et kõige tee poolsemal tankuril põleb mingi väike ekraanike. Kuna kaotada polnud midagi, pidasin auto kinni ja läksin vaatama. Ma ei uskunud oma silmi, kui avastasin, et tegu on ainukese automaattankuriga seal tanklas, kus sai sularaha või kaardiga maksta.


Meie rõõmu ei ole võimalik sõnades edasi anda. Nüüd sai paak silmini täis pandud ja etteruttavalt võib öelda, et edaspidi tankisime esimesel võimalusel, kui kütuse seier alla poole paagi langes.

Kell oli selleks ajaks pool kolm öösel ja oli selge, et Calaisi me ühe hooga välja ei sõda kuna me kõik olime väga väsinud. Seega leidsime taas kord ühe väikese rekkaparkla ja keerasime magama.

Jätkub…

[Margo]

…
5. august, Kolmapäev, saabumine Inglismaale ja Kingston

Vaatamata lühikesele ööle, ärkasime hommikul suhteliselt vara ja taaskord tervitas meid „mõnusalt“ vesine ilm.
Mingi 10-11 paiku olime juba Calaisis. Kuna internetist vaadates tundus eurotunnel kõige soodsam, siis sinna me ka sõitsime.


Kui järjekord meieni jõudis kontrolliti dokumente ja haagist nähes uuriti, et kas läheme auto järele, vastasin et jep, Minile. See tõi piletimüüjal naeratuse näole ja soovis edu. Hoopis teine teema oli see kui meile öeldi edasi-tagasi pileti hind. Me ei olnud teinud broneeringut, kuna me ei teadnud millal me Calaisi jõuame ja Prantsusmaal oli wifi-ga nagu ta oli, siis see hind oli veidike shokeeriv. Kuid tagasi pöörduda ei olnud ka nagu suurt mõtet.
Kogu see eurotunneli infrastruktuur on päris keeruline ja ilma vahepeal suunda küsimata me vist polekski ise hakkama saanud ja oleksime tagasi kassade juurde sattunud






Kuid kõik läks hästi ja rongi peale me saime.


Õnneks oli meil maastur ja haagis sabas, seega pandi meid suuremate sõidukite, mitte sõiduautode nari tüüpi, vagunisse. Sinna teisele korrusele oleks olnud päris keeruline haagisega ukerdada. Rongisõit oli nagu rongisõit ikka, ainult et istud oma autos ja teadmine, et sõidad mere alt läbi tegi selle veidi eriliseks.
Doverisse jõudes tuletati veel kord meelde ohutusreegleid ja mainiti, et kontrollige mis käik teil sees on enne kui auto käivitate ja rõhutati „… And please, after driving out of the train, DON’T FORGET to drive on the LEFT side of the road” Iseenesest täiesti õige soovitus, aga see kuidas seda emalikult rõhutatult öeldi, tegi selle hästi lõbusaks


Pärast mõningast plaanide täpsustamist sealsamas Eurotunneli territooriumil olnud tanklas otsustasin ise rooli jääda ja teha siis tutvust selle inglise liiklusega. Ma olin ühe sõbraga kokku leppinud, et sõidame Kingstoni ja veedame päeva seal ning siis õhtul läheme rongiga Londonit uudistama. Ma ei tea, kas viga on minus või milles, aga see vasakul pool sõitmine ei tundunud üldse nii eriline või hirmus. Algul küll oli humoorikas, et vastutulevad autod mööduvad sust paremalt ja et kiirteel on aeglane rida kõige vasakpoolsem rida ning lendureid tuleb karta paremalt küljelt.






Nagu plaanitud oli, veetsime oma päeva Kingstonis ringi jalutades ja venna tüdruk üritas seal shopata.
Naljakas seik oli taas kord parkimisega. Leidsime ühe tasulise parkla ja isegi koha kuhu auto koos haagisega kuidagi ära mahuks. Sai siis veel juhuslikult lähedusse sattunud parkimiskontrolöriga konsulteeritud, et kui ma oma auto sinna kuidagi ära mahutan, et kas siis on OK. Sain kinnituse ja väikese pusimise peale oli auto ja haagis pargitud.
Kuna parkimisaparaat paberit ei söönud, läksin mina raha vahetama. Peotäie müntidega tagasi jõudes ütles vend, et see sama parkimiskontrolör oli käinud, kontrollinud ja öelnud, et me peame oma autot natukene liigutama. Nimelt selleks, et teistel oleks mugavam manööverdada olin parkinud parkimiskoha nii ühte serva kui võimalik ja üks auto ratas oli kollasel joonel. Kusjuures selle kollase joone taga oli vöödiline ala, ehk parkimiskeelu ala ning keegi poleks niikuinii seda kasutanud. Aga ei, auto ükski ratas ei tohi olla kollasel joonel või üle selle, kohe saab trahvi. Kuna nii tühisel teemal ei tahtnud tüli tekitada parkisime auto ümber.

Aeg Kingstonis läks ruttu




ja mingi 19 paiku otsustasime teha oma selle päeva teise rongisõidu. Nüüd küll ilma autota ja linnavaadetega. Sihtpunktiks siis Londoni kesklinn.

Jätkub…

[Margo]

…
5. august, Kolmapäev, õhtune London

Rongipiletite ostmine Kingstonis oli taas kord hästi tore ettevõtmine. Ma olin varem kuulnud, et Inglise teenindajad võivad olla väga sõbralikud, nii sattus ka meile selline. Uurisime siis erinevaid hindu ja et millise rongiga me sõitma peame ning mis kellasega tagasi saame. Jutu arenedes ütles piletimüüja, et viimane rong tuleb sel ja sel ajal ning et tema on siis juba ammu kodus ja magab juba. Et kui me peaksime Londonis lõbutsemisega vähe liiga hoogu sattuma, siis võib juhtuda, et jääme viimasest rongist maha ja siis tema ei saa meid enam kuidagi aidata Nii et piletite ostmine oli nagu sõbraga rääkimine.

Teel Londonisse liitus meiega minu sõber, kes meile siis õhtust Londonit lubas tutvustada.
Saabumine Londonisse, rongijaam:


Kuulsad Londoni taksod, või siis nende järglased


The Thames:


Kahjuks me ei jõudnud Kingstonis süüa, seega meie esimeseks peatuspaigaks oli üks Thamesi äärne söögikoht, nimeks oli vist Geraf – Kaelkirjak. Ühes reas siis nende kohvikutega:


Õhtusöögile heas seltskonnas läks päris palju aega kaduma, eriti kui arvestada, et meil oli üldse Londoni jaoks ainult 4 tundi. Pärast söömist jalutasime siis läbi enamuse tähtsamatest vaatamisväärsustest, kui seda jalutamiseks nimetada saab.
London Eye ja London Aquarium:


Öine Big Ben ja parlamendihoone:


Foreign and Commonwealth Office?


Jalutuskäik läbi St James Park’i, taamal Buckingham Palace:


Victoria Memorial ja Buckingham Palace:




Admiralty Arch:


Trafalgar Square:




Empire:


Piccadilli Circus:


Ripley’s:


Ajanappuses jäi kahjuks nägemata Tower Bridge ja nii mõnigi muu koht mida Londonis vaadata tasuks. Muuseumite külastamisest ma parem ei hakkagi rääkima

Tagasi rongijaama me sisuliselt jooksime, et mitte viimasest rongist maha jääda, kuna Kngstonist ostsime kulude kokkuhoiu mõttes edasi-tagasi piletid. Rongijaama jõudsime mõni minut enne rongi väljumisaega ja siis selgus, et kusagil meie liini raudteel on mingi rike ja meie rongi väljumine on seega teadmata ajaks edasi lükatud. Teadmata oli ka kas ta ikka väljub perroonilt 3, või hoopis 21. Ligi 15 minutit hiljem meie rong siiski tuli ja õnneks perroonile 1, nii et Kingstoni jõudsime kenasti tagasi.

Algne plaan oli ööbida sealsamas parklas, kuna parkimise eest oli meil makstud (päevasel ajal oli 1 tund x naela, kella 17-22 maksis kokku 1 nael ja sama parkimispiletiga võis siis seal parkida kuni järgmise päeva kella 9-ni hommikul). Kuid kuna parkla lähistel polnud tualettigi, siis otsustasime vaikselt Thatchami poole teele asuda ja leida taaskord mingi rekkaparkla. Kingstonist sõitsime välja kella 1 paiku öösel.

Olles mingi tund-poolteist sõitnud, jäigi tee äärde üks parkla. Vähemalt viitadest oli võimalik nii aru saada. Parklasse saamine käis läbi keerulise teedelabürindi ja olles jõudnud peaaegu kohale märkasime suurt infotahvlilt. Seda lähemalt uurides selgus, et 2 tundi parkimist on tasuta, 2-8 tundi on sõiduautodele 8 ja haagistega või karavanidega autodele 17 naela jne. See tegi meele natuke mõrudaks. Maksta 17 naela, et saaks oma autos mõni tunnike tukkuda tundus veidi kallis. Isegi kui oleksime tahtnud sealt lahkuda, pidime sõitma läbi parkla ja mööduma nii-öelda peahoonest, seega otsustasime, et kiristame hambaid ja elame selle 17 naela üle. Leidsin ühe sobiva parkimiskoha ja läksin seda tasumise värki ja infrastruktuuri uurima. Kuna ma olin esimesel reisi päeval kuidagi külma saanud, siis nüüd viienda päeva õhtuks oli mul hääl peaaegu kadunud, nii et kassiiriga rääkides oli mu hääl kähe nagu mõne hollywoodi filmi itaalia mafioosol kui ma ööbimajäämise hinda ja maja pakutavaid võimalusi uurisin. Meie õnneks arvestati meie ööbimise tasuks 8 naela ja auto registreerimiseks pidin ütlema auto numbri. Kuna ma olin väga väsinud, siis ma ei suutnud kohe oma auto numbrit meenutada ja hetke pärast keeras kassiir minu poole arvuti ekraani millel olid fotod viimati parklasse sisse sõitnud autodest. Kuigi fotode kvaliteet tundus algul olematu, siis numbrile suurendades oli tehnika ikkagi nii hea, et numbri võis vabalt välja lugeda – vot sulle vana ja ajast maha jäänud maailm.

Igatahes jäime sinna parklasse ööbima ja mina uinusin väike ärevuse noot hinges – Mini oli ainult loetud tundide ja mõnekümne miili kaugusel

Jätkub…

[Janno]

Väga lahe ülevaade Mini toomise loost. Selles on saanud nagu blogi, mida igapäevaselt lugeda saab Praeguseks saaks juba õhema raamatu kokku panna aga Mini ennast veel ei paistagi! Küll tänase postituse lõpust saame aimu, et homses postituses võib ilmuda ka esimesi pildikesi loo peategelasest.Ega muud midagi- ootame põnevusega!

Mul veel selline küsimus, et kas keegi pidas reisil olles päevikut? Või on sul tõesti selline pea, mis võimaldab 3-4 kuud hiljem kõik seiklused täpselt kronoloogilises järjekorras kirja panna??

[Margo]

Tänud, tore kui meeldib

Janno, sa oled täitsa õigel teel, homses peatükis ilmub piltidele ka loo peategelane ise

Eip, kahjuks ei olnud reisil aega päevikut pidada. Kui päris aus olla, siis sellist puhkehetke ei olnudki kus oleks seda teha saanud, kui siis ainult isegi napi uneaja arvelt.

Mini saamisloo kirjapanemisel oli algne mõte üles riputada paar reisipilti ja mõned laused teksti ning siis vähe rohkem infot Minist endast, kuid positiivse tagasiside toel ja ajaloolise mälu huvides on sellest tõesti blogi moodi jutuke kujunenud.

Huvitavate seikluste peale on mul väga hea kronoloogiline mälu ja seda reisi juba naljalt ei unusta Kuid eks siinsele kirjaloole aitab suuresti kaasa reisil tehtud tohutu hulk fotosid, ainuüksi minu kaameraga tegime üle 3000 foto. Neid kõiki nüüd lõpuks õhtuti läbi vaadates on hea sündmusi meenutada ja kirja panna.
Ja kuna need 3000 fotot, või isegi veerand neist ei jõua minu laiskuse tõttu kunagi internetti, siis on hea, kui siia selline väike reisipäevik oluliseimate sündmuste ja piltidega tekib. Endal ja loodetavasti ka teistel hea lugeda

[Oliver]

Vihje oli päris õige, et justkui blogi.
Siit edasi arendada teema, et miks ka mitte, kirjutad siia teksti ja samas teed oma Mini jaoks eraldi blogi ka!
Kaasa rääkis kohe, et võiks Minil olla oma sait või blogi.
Saidi eelised, riputad pilte palju soov, samuti videod jne.

[Margo]

Enda Minide jaoks kodulehe tekitamisele olen mõelnud, kuid kuna see ei ole just minu ala, siis peab see idee veel natuke küpsema

[Margo]

…
6. august, Neljapäev, esmakohtumine Miniga

Hommikul esimese asjana peale mõnusat kuuma dushi oli üle vaadata, kui kaugel me sihtkohast oleme. Me ei uskunud oma silmi, kui GPSi andmetel olime kõigest 27 km kaugusel Minist. Kuna kokkulepitud kohtumiseni oli veel veidi aega, siis otsustasime süüa ühe korraliku inglise hommikusöögi.
Rekkaparkla peahoone:


Kunagi Iirimaal käies sõin English Breakfasti nädal aega igal hommikul ja mulle maitses see väga. Nii sai ka nüüd kere korralikult täis pargitud ja rõõmsalt teele asutud. Mini oli ju kõigest 27 km kaugusel!
Kuid aega kulus nendele viimastele kilomeetritele rohkem kui olime osanud arvata. Tee oli masinaid täis ja kohati kiskus lausa ummikuks:


Kuid see eest oli ka mida tee servas vaadata :






Lõpuks tuli kauaoodatud Thatchami linna silt:


Ja kui GPSi ekraani nurgale ilmus ruudulipp, siis ärevus oli jõudmas haripunkti:

(GPS on jala küljes juuksekummidega, kuna Poolas valitsenud kuumus suutis ühe kinnituskõrva nii pehmeks sulatada, et see ära murdus )

Kui ma ise poleks roolis olnud, siis oleks vist kõrvalistmel närviliselt küüsi närinud. Viimased tänavajupid ja ringteed tundusid väga pikad, mis sest, et selja taga oli enam kui 5 päeva sõitu.
GPSi järgi viimaselt ringteelt maha keerates, kauni Inglise stiilis maja hoovis, kohe kõnnitee ääres säras keskpäevases päikeses mu tulevane Mini.
Parkisime oma auto sinna samasse kõrvale ja asusime omanikuga tutvust tegema ning Mini üle vaatama.






Matt näitas Mini siit- ja sealtpoolt, samal ajal rääkides vigadest mis autol on ja kuidas ta oli muretsenud, et inimene sõidab teisest Euroopa otsast autot ostma ja äkki Mini ei meeldigi.








Minul jätkus tol hetkel silmi ainult Mini jaoks ja ma tõesti püüdsin kuulata mida omanik vigadest räägib, päriselt, ma tõesti püüdsin
Aga olgem ausad, krt kui ilus ta tegelikult oli!!!
Ja minu näoilme ütleb kõik:


Eks väikene kripeldus oli ikka selle ajani sees, et mis siis kui Mini ikkagi täielikuks lemoniks osutub.
Kuulutuses oli selgelt öeldud, et auto on seisnud ja pidurid ei toimi ning auto põhimõtteliselt ei sõidagi. Seda suurem oli minu üllatus kui Matt võttis auto võtmed ja ütles, et lähme teeme ühe väikese proovisõidu. Ma igaks juhuks soovitasin tal endal rooli istuda.














Nii tegimegi väikese tiiru tänavatel ja seda kõike ühe käiguga, kuna käigukasti hoovastik ei toiminud korralikult. Mootor tegi väääga ilusat häält ja väljavaade tanki laskeavast oli superlahe ning mina olin igati rahul:)

Jätkub…

[miniest]

Ma oleks seal selle jeebi müüki pannud ja Land Roveri ostnud, et siis veel stiilsemalt Eestisse tulnud.

[Margo]

Ma ei ole kindel, et ma oleks tahtnud ARK-ga kahe inglase arvelesaamise üle vaielda

[Margo]

…
6. august, Neljapäev, Mini haagisele saamine

Esmamuljed ja emotsioonid vähe rahunemas, hakkasime mõtlema kuidas me nüüd Mini haagisele saame, et pärast siis paberimajandus korda ajada. Ma olin Matti hoiatanud, et mul rampe kaasas ei ole ja tema vastus oli, et pole probleemi, küll midagi välja mõtleme. See peaks olema juba ammu teada-tuntud väljend probleemide sissejuhatuseks…


Etteruttavalt võib öelda, et ka see kord ei olnud mingi erand. Matt leidis kaks paraja jämedusega prussi, mis Mini raskuse ilusti välja pidid kannatama. Prussid asetasime haagise servale ja omanik üritas ise peale sõita.


Esimesed rattad olid juba peaaegu peal, kui käisid kõrvale ebameeldivad helid ja Mini oli vasakule poole läääpa.


Nimelt esimesed rattad olid laiemad kui haagis ja olles peaaegu ülesse jõudnud, lükkas ratas prussi alt ära ja prantsatas ninaga haagisele. Matt ei julgenud autos häältki teha, rääkimata liigutamisest, kuna ta oli kindel, et nüüd on p****s.
…

Esmapilgul katastroofina tundunud õnnetus osutus aga õnnelikuks, kuna prussi alt ära lükates vajus Mini niipalju tagasi, et alla kukkudes ainult riivas esimese põllega käru. Ei taha mõelda, kui auto oleks kukkunud kasvõi tolli jagu kärule lähemal…
Egas midagi, tung alla ja auto tagasi maa peale.


Selgeks sai see, et niisama Mini haagisele ei roni, isegi haagist kallutades.


Omaniku arvates pidid Minil spacer’id olema, et kui need ära võtta, siis oleks ruumi küll ja veel. Keerasime siis Minil parema esiratta maha ja meie kurvastuseks selgus, et spacer’eid esimestel ratastel polegi.


Kuna haagist ega velgi lõhkuma hakata ei tahtnud, siis ainukeseks võimaluseks oli leida mingid tavalised kitsad rattad, kuna kolmerattalisena oleks Mini küll haagisele saanud, aga tema kinnitamine nii pikaks sõiduks oleks olnud keeruline.

Järgnes Matti telefonikõnede laviin kohalikele tuttavatele, kelle kaudu võiks Minile rattad saada. Ta isegi käis vaatamas üht kohta, kus ta teadis kolme Mini hoovis seisvat. Kuid egas kedagi ju tööpäeval päise päeva ajal kodus pole. Lõpuks saime kohaliku autolammutuse kontakti ja sinna helistades selgus, et neil on lammutuses kaks mini ja 12” rattaid peaks ka leiduma.

Jätsin siis ülejäänud ekipaaži autosid valvama ja võtsime Mattiga suuna lammutusele. Poolel teel segas meie jutuajamist Mattile tulnud telefonikõne ja kuni lammarini oli ta sellega hõivatud. Kuna oli näha, et tegu on tähtsa kõnega, lasin tal edasi rääkida ja ise jalutasin lammari kontorisse et Mini rataste kohta uurida. Kontor ja sealsed tegelased oleksid nagu just välja astunud filmist „Snatch“ või „Lock, Stock ad Two Smoking Barrels“
Leti taga istunud minust kordi suurem mees oli just selline, et kui midagi valesti ütled, siis on tal käeulatuses üks kaheraudne ja koristajal tuleb sind kontori seinalt maha pesta Ja ega suhtlemine ettekujutatust väga ei erinenud, kuid see ei olnud eestlaslik snoobne ülbitsemine, vaid lihtsalt kalkuleeritud ja külm. Klient on ikkagi klient, ükskõik kas ta tahab ära osta aianurgas seisva rollsi või tuli otsima Vauxhalli rattamutrit. Sel teemal võikski rääkima jääda
Jutu käigus selgus, et üks Mini 12“ ratastel peaks olema ühel pool maja ja 10” ratastega teisel pool. Maksin rataste eest küsitud summa (tingida ei lastud) ja võtsin suuna 12”ratastega isendi poole, kuna 10” poleks vist kollasele Minile alla mahtunud. Mainitud Mini asus õnneks kohe tee ääres, kuid minu suureks ehmatuseks ainult kahel tagumisel rattal – esimesed olid juba oma teed läinud. Mini kõrval seistes mõtlesin, et nüüd on vaja autost mingid tööriistad tuua, et Mini rattad lahti keerata ja siis veel kuidagi kaherattaline Mini maast lahti saada. Ma ei jõudnud oma mõttekäiku veel lõpetadagi, kui nägin mööda lammariteed lähenemas roklat. Selline vähe asisem kui see mida ladudes kasutatakse, pigem lausa kahveltõstuk. Pidasin juhi kinni ja palusin tal Mini üles tõsta, et ma saaksin rattad alt ära kruvida. „Sure, no problem” tuli vastuseks. Kahvel auto alt kolina ja kriginaga läbi ning õhus see Minike oligi. Õnneks olin Mini kõrvalt maast leidnud huvitava väikese rattavõtme mingist ülikergest materjalist ja ime kombel oli see täpselt sama mõõtu mis Mini rattamutrid. Võib-olla oligi tolle Mini originaal rattavõti. Sain siis oma kullahinnalised rattad kätte, pärast mida see vaene Mini sinna samasse ka tagasi prantsatas. Mini ratastega Matti autosse jõudes oli tal kõne veel pooleli.

Kui kõne lõpuks läbi sai, teatas ta, et see oli tema uuelt ülemuselt. Ta oli just saanud ühe väga hea töökoha koos korraliku palgaga. Praegusest elukohast küll kaugel, mis tähendas kodust ära kolimist. Kuid vaatamata sellele oli see Matti jaoks väga hea uudis. Tagasi tema poole sõites ütles ta: „Tead Margo, kui see kõne oleks tulnud nädal aega tagasi, siis ma poleks Mini üldse maha müünudki. Aga noh, lohutus on see, et ma tean, et ta läheb headesse kätesse.”

Mini ja Jeebi juurde tagasi jõudes läks ta rõõmusõnumit naisele teatama ja me jäime siis Mini esiratastega toimetama.


Loomulikult oli üks rehv tühi ja sadas vihma ning rehvi pumpamiseks oli vaid jalgrattapump. Kuid niipalju sai rattasse siiski õhku sisse, et see autot kandis. Kuna üks prussidest oli esimesel haagisele saamise katsetusel pooleks läinud, siis tuli hakata teisi lahendusi välja mõtlema. Ei hakka siin pikalt kirjutama, kuidas me treppe ehitasime, autot sikutasime, tõstsime, lükkasime, jne, aga lõpuks me ta ikkagi haagisele saime. See oli päris hea tunne
Paar pilti sellest protsessist:










jätkub...

[miniest]

See auto kärule lükkamine tuletas mulle kohe meelde, kui ma eelmisel nädalal oma isa masina maha müüsin ja inimesed muhu klubist seda kolmveerand tundi kerghaagise peale sikutasid. Miks nii kaua läks oli asi selles, et kinni kiilunud esisilla vasakpoolne ketas koos selle taha jääva silla detailid ei liikunud kuhugile.
(Tegu oli, siis Fiat 127 MK3 ehk Stella) http://static1.fotoalbum.ee/fotoalbum/2 ... 7c32ac.jpg

[MinuMini]

paljuga läks kui saladus pole ja kas see sama mis seisis/seisab õletehase juures? kui nii siis miks varem ei mainind et müügis Margo ära OT pärast näkku löö ja teemasse ka veits et kas oleksid väga pettunud solvund kuri vms kui meie wabariiki veel üks chopitud mini peaks tekkima?

[Margo]

Väike OT ei tee paha, muidu lähebki see lehekülg liiga pikaks.

Miniest, kui nad kolmveerand tunniga Fiati kärule said, siis meie "maratoniga" võrreldes läks neil isegi hästi

MinuMini, mis solvumisest või pettumisest sa siin räägid, vastupidi! See et ma juhtusin olema esimene, kes chopatud Mini siia maakamarale tõi, ei tähenda sugugi, et see nüüd ka viimaseks peaks jääma. Vaevalt leidub kaht identset chopatud Mini, nii et mida rohkem neid on, seda lahedam.
Aga kuna sa ajasid nüüd hamba verele, siis räägi teemast veel, näiteks privas kui avaliku teema tegemiseks veel liiga vara on. Igatahes ootan põnevusega

Kuna Mini toomise loo kirjapanemisega läheb veel natuke aega, siis mainin vahele, et viimase nädalavahetuse mõlemad päevad sai Miniga Tallinnas ja selle lähiümbruses ringi vuratud ning hulga pilte tehtud